Kohtusin eile juhuslikult tänaval ühe oma kunagise väga hea sõbraga, rääkisime pea tund aega juttu ja lahkudes lubasime mitte võõraks jääda.
Esimene asi, mis ta ütles oli see, et ma pidavat väga hea välja nägema. Noh seda on alati hea kuulda :) Rääkisime niisama elust-olust ning tõdesime, et kuigi meie viimasest kohtumisest on möödas ligi 3 aastat, siis oleme mõlemad siiski „endaks jäänud“. Seda siis ikka heas mõttes. Muidugi on toimunud muutusi, kuid üldjoontes on kõik siiski sama.
See aga paneb mõtlema, et kui me oleme endised, siis miks meie sõprus püsima ei jäänud ja me kaugeks jäime? Mõtlesime ju ikka, et lihtsalt oleme muutunud ja seetõttu meie teed ei kattu enam, kuid.. Vist on mingi muu põhjus siin.
Igaljuhul vahetasime numbreid ja ta lubas lähiajal ühendust võtta, et plaanipäraselt kokku saada. Ootan siis. :)
Ei ma ei ole endiselt õige inimene rääkima armastusest, aga seda ma siiski tean, et see üsna palju muudab. Muudab õnnelikuks need KAKS ja muudab õnnetuks selle kellegi kolmanda, neljanda, viienda, kes enne täiesti asendamatu oli ja kellega sa kell 2 öösel smside teel arutasid, et kas sebral on mustad triibud valgel taustal või valged triibud mustal taustal. Ta jääb endiselt asendamatuks. Ta jääb endiselt su parimaks sõbraks, kui ta seda ennegi oli. Sest selline sõprus lihtsalt ei kao. Ma tahaks seda võrrelda kolmanda klassiga ja sellega, kuidas ma ükspäev sain omale uhiuue kleepsualbumi ja olin nii kirjeldamatult õnnelik, sest teistel olid ka sellised helkiva kaanega albumid ja siis ma ei pidanud enam kade või kurb olema. Olin saanud omale ilusa nunnu jänku pildiga albumi. Tõstsin sinna ümber kõik oma lemmikkleepsud ja teised albumid jäid mõneks ajaks kõrvale. Olin uuest ju niivõrd vaimustatud. Aga mingil hetkel kadus see vaimustus (okei, ei kadunud tegelt, vaid muutus lihtsalt igapäevasemaks) ja taasavastasin oma niiöelda vanad kleepsud ja albumid. Siis olid need kolm taas võrdsed. Vanad isegi mõnevõrra olulisemad ja väärtuslikumad.
Okei, halb näide, but You get the point, i know You do.
On inimesi, kes sinu elust ei kao. Nad on sügavale sinu südamesse pugenud ja välja sealt niisama lihtsalt ei saa. If it's real, it stays real.
Ei ole lihtne kahe jalaga maa peal püsida, kui oled leidnud kellegi, kes teeb su õnnelikumaks kui keegi kunagi varem isegi vaid unistustes on teinud ja sa annad endast kõik, et vaid seda igal vabal hetkel nautida saaksid.
I believe we all have one true love, somewhere in this world, i do. Ja seda võimalust sa ei lase mööda, usu mind, ei lase. See võimalus tuleb sinu juurde siis, kui ta on valmis ja kui sina oled valmis. Ausõna tuleb.
Kui hoian kõike tasakesi vaid enda teada ja ei räägi kellelegi midagi, siis kõik lihtsalt sujub. Keegi ei oota midagi ja keegi ei esita küsimusi ja keegi ei takista ja.. Keegi ei sega mu plaane. Crazy on nii mõelda ja nii käituda, aga nii see vahest on. Mitte et ma ei tahaks rääkida ja jagada.. Ma ei julge :) Kartes, et jagades.. kaotan ma pool?
Jah, siinkohal tahate te kindlasti öelda, et ma ju ei räägigi mitte kunagi mitte midagi või midagi muud sarnast, aga te teate, et see ei ole tegelikult nii. Tuleb leida õige aeg ja õige koht ja õige tuju ja.. Ja siis on kõik hea. Minuga ei olegi kunagi lihtne olnud ja ei saa ka kunagi olema. Deal with it.
Kõik, kes on seda blogi kunagi jälginud või siia kogemata sattunud, on minust saanud mingi tükikese. Püsiklietide rida on väikseks jäänud kahjuks.. Või õnneks. Õnneks? Sellepärast ütlen õnneks, et kui te pidevalt küsite ja lunite et ma kirjutaks, sest muidu ei tea üldse mis minuga toimub ja mis ma teen.... See teeb veidi kurvaks, sest.. on olemas telefon ja msn ja enamus siiski teavad, kus ma elan. Ma nii tahaks teiega reaalselt suhelda, mitte kirjutada iga päev siia "et täna hommikul sõin ema tehtud imemaitsvaid pannkooke ja õhtul on plaanis väike vaikne filmiõhtu.." Ei, see ei käi nii. (PS! See ei ole kunagi olnud ju mu niiöelda täpne päevaplaanipäevik, vaid niisama koht, kus ennast vahest välja saab elatud. Teate ju seda küll.) Aga kahjuks? It's sad when people You know become people You used to know. Mööda ilma laiali ja mina isegi ei olnud niipalju väärt, et mulle miskit öelda või viimast korda jalutamas käia enne minekut. Jah, nüüd on seegi välja öeldud, kuigi vaevalt, et see jõuab nendeni, kellele see mõeldud on.
AGA,
Aitab sellest nurisemisest. Lihtsalt olid mõned asjad, mis vajasid väljaelamist :)
Ja ma ei ole kuhugi kadunud. Blogimine lihtsalt ei tule enam välja. Ju siis ikkagi ei ole päris minu teema? Veelkord - kui midagi teada tahad minust, siis tule haara sabast kinni. Ma võin küll vahest olla hõivatud või väsinud, aga kui TAHAD, siis leiab ka sobiva aja. Kirjutanud (Sahtlisse ikka, sahtlisse) ei ole ma küll ka juba ammu, aga seda vaid ajapuuduse tõttu. Ärge selle pärast muretsege, see tahe mul ei kao ju.
Lõpetuseks lugu, mis on juba ammusest ajast mu lemmik ja.. Mis on nii õige :))
- Osad tegemised ja ütlemised on nagu niisama tuulde visatud, ei saanud ma mingit tagasisidet - and that hurts. Arvasin, et miski muutub veidi paremaks. Eksisin.
- Väga palju asju on jäänud ka ütlemata, kuid nende väljaütlemine vist ei muudakski midagi reaalselt. Tundub vähemalt nii.
- Avastus, et (parimad) sõbrad on kadunud ja kaugeks jäänud ja kaugele kolinud ja/või hoiavad niisama eemale. Sõprus ei saa ju niisama lihtsalt haihtuda?? Üks asi on see, kui vajad kedagi, kellele midagi kurta või millegi osas nõu küsida.. Ja teine ning hoopis olulisem aga see, kui soovid oma rõõmu jagada aga märkad, et kedagi pole.
- .....
Lost.
Aga üldiselt on nii, et ma olen väsinudväsinudväsinud ja ma ei saa üldse aru, miks see väsimus juba ära ei kao ?!?
Punkt ja hüüumärk ja küsimärk ja koma ja kasvõi semikoolon siia lõppu, aga ma ei oska rohkem.
.. just seepärast ongi raske nautida vaba õhtut. ..Kui üle kõige tahaks olla mõne sõbraga koos, vaadata mingit tobedat seriaali, nosida küpsist ja juua kõrvale kuuma piparmünditeed mee ja sidruniga. Kui üle kõige tahaks lihtsalt istuda hämaras toas ja rääkida kõigest ja kõigist ja naerda ja tunda, et just nii ongi kõige parem üldse!
..aga see lihtsalt on vist liiga palju tahetud.
Ootad küll oma vaba päeva pikisilmi ja loodad, et seekord ei lasta üle ja tuleb üks mõnus õhtu.. Aga ei tule. Ikka ja jälle pettud. Ja siis ühel hetkel sa enam ei üritagi. Loobud. Ja siis istud üksi hämaras toas ja kuulad Dido't ja jood hõõgveini ja oled niisama nunnu ja üritad mõelda millestki ilusast.
Natuke kurb on vaadata, kuidas kõik on oma eluga niivõrd kaugele juba jõudnud, et kunagistele parimatele ja niisama headele sõradele ei ole aega isegi enam õnne soovida või tänaval vastu teretada. Kurb on vaadata, kuidas sõprus hääbub. Sõprus, mis kunagi oli nii hea ja soe ja siiras on nüüdseks kaotanud oma sära. Tuhmunud. Või mõnel juhul isegi sootuks kadunud. On hea vaadata, kuidas saavutatakse oma eesmärke ja täidetakse unistusi, on tõesti. Lihtsalt kurb, kui seeläbi unustatakse ja jäetakse kõrvale miskit.. miskit väga olulist. Jah, elu läheb edasi ja tekivad uued huvid ja hobid ja käimised ja tutvused ja sõbrad, kõik muutub.. Aga sõprus.. Sõprus justkui ei tohiks nii lihtsalt hääbuda. Ah, ju siis ei olnud see piisavalt eriline, või mis?
I'm a big-big girl in a big-big world but i do-do really miss you much.
(Olen üritanud ja kutsunud ja küsinud ja uurinud..Aga mingil hetkel läheb kuskilt ka minul piir.)
Ja ma tean, et need, kellele see päris-päriselt on suunatud- et nemad seda kõike siin enam juba ammu ei loe. Ei ole aega, ei paku huvi, tean.
Raske on olla siin Lasnamäe paneelseinte vahel. Jah, on koguaeg raske olnud, aga praegu.. Või õigemini vahest muutub see nii talumatult vastikuks lausa. Oot, jätsin ühe olulise osa välja. Raske on olla siin üksi. Can't really do nothin' about it tho. Kuigi jah, on vähe seda aega, kui ma siin tegelikult niimoodi.. nn tühjalt pean tiksuma. Ja see on hea. Aga.. It's the hardest part lihtsalt, mis järele on jäänud v nii. See, kui tuled töölt koju (nojaa, ka kuskilt mujalt tulemine loeb muidugi jah) ja majaette jõudes vaatad lootusrikkalt üles oma akende poole ja seal valitseb pimedus.. See on see, mis vahest kuidagi eriliselt nõmedalt hinge poeb. See, et ei ole mitte kedagi ootamas ja sind ootab ees vaid tühi korter. Siinkohal ka üks mõte või soov suurele ringile – Kui kellelgi on pakkuda pikakarvalise taksi kutsikat, siis palun andke märku :))
Nii hullult tahaks veel kirjutada ja tahaks nii palju rääkida, öelda oleks niiiii palju.. Aga.. Locked mode. Unlock me please :)
