Kohtusin eile juhuslikult tänaval ühe oma kunagise väga hea sõbraga, rääkisime pea tund aega juttu ja lahkudes lubasime mitte võõraks jääda.
Esimene asi, mis ta ütles oli see, et ma pidavat väga hea välja nägema. Noh seda on alati hea kuulda :) Rääkisime niisama elust-olust ning tõdesime, et kuigi meie viimasest kohtumisest on möödas ligi 3 aastat, siis oleme mõlemad siiski „endaks jäänud“. Seda siis ikka heas mõttes. Muidugi on toimunud muutusi, kuid üldjoontes on kõik siiski sama.
See aga paneb mõtlema, et kui me oleme endised, siis miks meie sõprus püsima ei jäänud ja me kaugeks jäime? Mõtlesime ju ikka, et lihtsalt oleme muutunud ja seetõttu meie teed ei kattu enam, kuid.. Vist on mingi muu põhjus siin.
Igaljuhul vahetasime numbreid ja ta lubas lähiajal ühendust võtta, et plaanipäraselt kokku saada. Ootan siis. :)
Ei ma ei ole endiselt õige inimene rääkima armastusest, aga seda ma siiski tean, et see üsna palju muudab. Muudab õnnelikuks need KAKS ja muudab õnnetuks selle kellegi kolmanda, neljanda, viienda, kes enne täiesti asendamatu oli ja kellega sa kell 2 öösel smside teel arutasid, et kas sebral on mustad triibud valgel taustal või valged triibud mustal taustal. Ta jääb endiselt asendamatuks. Ta jääb endiselt su parimaks sõbraks, kui ta seda ennegi oli. Sest selline sõprus lihtsalt ei kao. Ma tahaks seda võrrelda kolmanda klassiga ja sellega, kuidas ma ükspäev sain omale uhiuue kleepsualbumi ja olin nii kirjeldamatult õnnelik, sest teistel olid ka sellised helkiva kaanega albumid ja siis ma ei pidanud enam kade või kurb olema. Olin saanud omale ilusa nunnu jänku pildiga albumi. Tõstsin sinna ümber kõik oma lemmikkleepsud ja teised albumid jäid mõneks ajaks kõrvale. Olin uuest ju niivõrd vaimustatud. Aga mingil hetkel kadus see vaimustus (okei, ei kadunud tegelt, vaid muutus lihtsalt igapäevasemaks) ja taasavastasin oma niiöelda vanad kleepsud ja albumid. Siis olid need kolm taas võrdsed. Vanad isegi mõnevõrra olulisemad ja väärtuslikumad.
Okei, halb näide, but You get the point, i know You do.
On inimesi, kes sinu elust ei kao. Nad on sügavale sinu südamesse pugenud ja välja sealt niisama lihtsalt ei saa. If it's real, it stays real.
Ei ole lihtne kahe jalaga maa peal püsida, kui oled leidnud kellegi, kes teeb su õnnelikumaks kui keegi kunagi varem isegi vaid unistustes on teinud ja sa annad endast kõik, et vaid seda igal vabal hetkel nautida saaksid.
I believe we all have one true love, somewhere in this world, i do. Ja seda võimalust sa ei lase mööda, usu mind, ei lase. See võimalus tuleb sinu juurde siis, kui ta on valmis ja kui sina oled valmis. Ausõna tuleb.
Kui hoian kõike tasakesi vaid enda teada ja ei räägi kellelegi midagi, siis kõik lihtsalt sujub. Keegi ei oota midagi ja keegi ei esita küsimusi ja keegi ei takista ja.. Keegi ei sega mu plaane. Crazy on nii mõelda ja nii käituda, aga nii see vahest on. Mitte et ma ei tahaks rääkida ja jagada.. Ma ei julge :) Kartes, et jagades.. kaotan ma pool?
Jah, siinkohal tahate te kindlasti öelda, et ma ju ei räägigi mitte kunagi mitte midagi või midagi muud sarnast, aga te teate, et see ei ole tegelikult nii. Tuleb leida õige aeg ja õige koht ja õige tuju ja.. Ja siis on kõik hea. Minuga ei olegi kunagi lihtne olnud ja ei saa ka kunagi olema. Deal with it.
Kõik, kes on seda blogi kunagi jälginud või siia kogemata sattunud, on minust saanud mingi tükikese. Püsiklietide rida on väikseks jäänud kahjuks.. Või õnneks. Õnneks? Sellepärast ütlen õnneks, et kui te pidevalt küsite ja lunite et ma kirjutaks, sest muidu ei tea üldse mis minuga toimub ja mis ma teen.... See teeb veidi kurvaks, sest.. on olemas telefon ja msn ja enamus siiski teavad, kus ma elan. Ma nii tahaks teiega reaalselt suhelda, mitte kirjutada iga päev siia "et täna hommikul sõin ema tehtud imemaitsvaid pannkooke ja õhtul on plaanis väike vaikne filmiõhtu.." Ei, see ei käi nii. (PS! See ei ole kunagi olnud ju mu niiöelda täpne päevaplaanipäevik, vaid niisama koht, kus ennast vahest välja saab elatud. Teate ju seda küll.) Aga kahjuks? It's sad when people You know become people You used to know. Mööda ilma laiali ja mina isegi ei olnud niipalju väärt, et mulle miskit öelda või viimast korda jalutamas käia enne minekut. Jah, nüüd on seegi välja öeldud, kuigi vaevalt, et see jõuab nendeni, kellele see mõeldud on.
AGA,
Aitab sellest nurisemisest. Lihtsalt olid mõned asjad, mis vajasid väljaelamist :)
Ja ma ei ole kuhugi kadunud. Blogimine lihtsalt ei tule enam välja. Ju siis ikkagi ei ole päris minu teema? Veelkord - kui midagi teada tahad minust, siis tule haara sabast kinni. Ma võin küll vahest olla hõivatud või väsinud, aga kui TAHAD, siis leiab ka sobiva aja. Kirjutanud (Sahtlisse ikka, sahtlisse) ei ole ma küll ka juba ammu, aga seda vaid ajapuuduse tõttu. Ärge selle pärast muretsege, see tahe mul ei kao ju.
Lõpetuseks lugu, mis on juba ammusest ajast mu lemmik ja.. Mis on nii õige :))
