Kiirmärkus ehk I'm still alive.

Kohtusin eile juhuslikult tänaval ühe oma kunagise väga hea sõbraga, rääkisime pea tund aega juttu ja lahkudes lubasime mitte võõraks jääda.

Esimene asi, mis ta ütles oli see, et ma pidavat väga hea välja nägema. Noh seda on alati hea kuulda :) Rääkisime niisama elust-olust ning tõdesime, et kuigi meie viimasest kohtumisest on möödas ligi 3 aastat, siis oleme mõlemad siiski „endaks jäänud“. Seda siis ikka heas mõttes. Muidugi on toimunud muutusi, kuid üldjoontes on kõik siiski sama.

See aga paneb mõtlema, et kui me oleme endised, siis miks meie sõprus püsima ei jäänud ja me kaugeks jäime? Mõtlesime ju ikka, et lihtsalt oleme muutunud ja seetõttu meie teed ei kattu enam, kuid.. Vist on mingi muu põhjus siin.

Igaljuhul vahetasime numbreid ja ta lubas lähiajal ühendust võtta, et plaanipäraselt kokku saada. Ootan siis. :)

You don't love a woman because she is beautiful, but she is beautiful because You love her.

The only way i know how to respond.

Ei ma ei ole endiselt õige inimene rääkima armastusest, aga seda ma siiski tean, et see üsna palju muudab. Muudab õnnelikuks need KAKS ja muudab õnnetuks selle kellegi kolmanda, neljanda, viienda, kes enne täiesti asendamatu oli ja kellega sa kell 2 öösel smside teel arutasid, et kas sebral on mustad triibud valgel taustal või valged triibud mustal taustal. Ta jääb endiselt asendamatuks. Ta jääb endiselt su parimaks sõbraks, kui ta seda ennegi oli. Sest selline sõprus lihtsalt ei kao.
Ma tahaks seda võrrelda kolmanda klassiga ja sellega, kuidas ma ükspäev sain omale uhiuue kleepsualbumi ja olin nii kirjeldamatult õnnelik, sest teistel olid ka sellised helkiva kaanega albumid ja siis ma ei pidanud enam kade või kurb olema. Olin saanud omale ilusa nunnu jänku pildiga albumi. Tõstsin sinna ümber kõik oma lemmikkleepsud ja teised albumid jäid mõneks ajaks kõrvale. Olin uuest ju niivõrd vaimustatud. Aga mingil hetkel kadus see vaimustus (okei, ei kadunud tegelt, vaid muutus lihtsalt igapäevasemaks) ja taasavastasin oma niiöelda vanad kleepsud ja albumid. Siis olid need kolm taas võrdsed. Vanad isegi mõnevõrra olulisemad ja väärtuslikumad.

Okei, halb näide, but You get the point, i know You do.


On inimesi, kes sinu elust ei kao. Nad on sügavale sinu südamesse pugenud ja välja sealt niisama lihtsalt ei saa. If it's real, it stays real.



Ei ole lihtne kahe jalaga maa peal püsida, kui oled leidnud kellegi, kes teeb su õnnelikumaks kui keegi kunagi varem isegi vaid unistustes on teinud ja sa annad endast kõik, et vaid seda igal vabal hetkel nautida saaksid.



I believe we all have one true love, somewhere in this world, i do. Ja seda võimalust sa ei lase mööda, usu mind, ei lase. See võimalus tuleb sinu juurde siis, kui ta on valmis ja kui sina oled valmis. Ausõna tuleb.


Armastan teid, mu kallid sõbrad :)

Feeling twenty-two, acting seventeen

Kui hoian kõike tasakesi vaid enda teada ja ei räägi kellelegi midagi, siis kõik lihtsalt sujub. Keegi ei oota midagi ja keegi ei esita küsimusi ja keegi ei takista ja.. Keegi ei sega mu plaane. Crazy on nii mõelda ja nii käituda, aga nii see vahest on. Mitte et ma ei tahaks rääkida ja jagada.. Ma ei julge :) Kartes, et jagades.. kaotan ma pool?

Jah, siinkohal tahate te kindlasti öelda, et ma ju ei räägigi mitte kunagi mitte midagi või midagi muud sarnast, aga te teate, et see ei ole tegelikult nii. Tuleb leida õige aeg ja õige koht ja õige tuju ja.. Ja siis on kõik hea. Minuga ei olegi kunagi lihtne olnud ja ei saa ka kunagi olema. Deal with it.


Kõik, kes on seda blogi kunagi jälginud või siia kogemata sattunud, on minust saanud mingi tükikese. Püsiklietide rida on väikseks jäänud kahjuks.. Või õnneks. Õnneks? Sellepärast ütlen õnneks, et kui te pidevalt küsite ja lunite et ma kirjutaks, sest muidu ei tea üldse mis minuga toimub ja mis ma teen.... See teeb veidi kurvaks, sest.. on olemas telefon ja msn ja enamus siiski teavad, kus ma elan. Ma nii tahaks teiega reaalselt suhelda, mitte kirjutada iga päev siia "et täna hommikul sõin ema tehtud imemaitsvaid pannkooke ja õhtul on plaanis väike vaikne filmiõhtu.." Ei, see ei käi nii. (PS! See ei ole kunagi olnud ju mu niiöelda täpne päevaplaanipäevik, vaid niisama koht, kus ennast vahest välja saab elatud. Teate ju seda küll.)
Aga kahjuks? It's sad when people You know become people You used to know. Mööda ilma laiali ja mina isegi ei olnud niipalju väärt, et mulle miskit öelda või viimast korda jalutamas käia enne minekut. Jah, nüüd on seegi välja öeldud, kuigi vaevalt, et see jõuab nendeni, kellele see mõeldud on.

AGA,

Aitab sellest nurisemisest. Lihtsalt olid mõned asjad, mis vajasid väljaelamist :)


Ja ma ei ole kuhugi kadunud. Blogimine lihtsalt ei tule enam välja. Ju siis ikkagi ei ole päris minu teema? Veelkord - kui midagi teada tahad minust, siis tule haara sabast kinni. Ma võin küll vahest olla hõivatud või väsinud, aga kui TAHAD, siis leiab ka sobiva aja.
Kirjutanud (Sahtlisse ikka, sahtlisse) ei ole ma küll ka juba ammu, aga seda vaid ajapuuduse tõttu. Ärge selle pärast muretsege, see tahe mul ei kao ju.




Lõpetuseks lugu, mis on juba ammusest ajast mu lemmik ja.. Mis on nii õige :))





Katie Melua - The Closest Thing To Crazy

Don't think. Don't fckin' think. Cuz then You'll realize how fcked up everything really is.

So, I've been thinkin'.....

Blaah, mõttetu.

- Osad tegemised ja ütlemised on nagu niisama tuulde visatud, ei saanud ma mingit tagasisidet - and that hurts. Arvasin, et miski muutub veidi paremaks. Eksisin.

- Väga palju asju on jäänud ka ütlemata, kuid nende väljaütlemine vist ei muudakski midagi reaalselt. Tundub vähemalt nii.

- Avastus, et (parimad) sõbrad on kadunud ja kaugeks jäänud ja kaugele kolinud ja/või hoiavad niisama eemale. Sõprus ei saa ju niisama lihtsalt haihtuda??
Üks asi on see, kui vajad kedagi, kellele midagi kurta või millegi osas nõu küsida.. Ja teine ning hoopis olulisem aga see, kui soovid oma rõõmu jagada aga märkad, et kedagi pole.

- .....


Lost.



Aga üldiselt on nii, et ma olen väsinudväsinudväsinud ja ma ei saa üldse aru, miks see väsimus juba ära ei kao ?!?


Punkt ja hüüumärk ja küsimärk ja koma ja kasvõi semikoolon siia lõppu, aga ma ei oska rohkem.

friends 2

.. just seepärast ongi raske nautida vaba õhtut.
..Kui üle kõige tahaks olla mõne sõbraga koos, vaadata mingit tobedat seriaali, nosida küpsist ja juua kõrvale kuuma piparmünditeed mee ja sidruniga.
Kui üle kõige tahaks lihtsalt istuda hämaras toas ja rääkida kõigest ja kõigist ja naerda ja tunda, et just nii ongi kõige parem üldse!

..aga see lihtsalt on vist liiga palju tahetud.


Ootad küll oma vaba päeva pikisilmi ja loodad, et seekord ei lasta üle ja tuleb üks mõnus õhtu.. Aga ei tule. Ikka ja jälle pettud. Ja siis ühel hetkel sa enam ei üritagi. Loobud.
Ja siis istud üksi hämaras toas ja kuulad Dido't ja jood hõõgveini ja oled niisama nunnu ja üritad mõelda millestki ilusast.

friends

Natuke kurb on vaadata, kuidas kõik on oma eluga niivõrd kaugele juba jõudnud, et kunagistele parimatele ja niisama headele sõradele ei ole aega isegi enam õnne soovida või tänaval vastu teretada. Kurb on vaadata, kuidas sõprus hääbub. Sõprus, mis kunagi oli nii hea ja soe ja siiras on nüüdseks kaotanud oma sära. Tuhmunud. Või mõnel juhul isegi sootuks kadunud.
On hea vaadata, kuidas saavutatakse oma eesmärke ja täidetakse unistusi, on tõesti. Lihtsalt kurb, kui seeläbi unustatakse ja jäetakse kõrvale miskit.. miskit väga olulist. Jah, elu läheb edasi ja tekivad uued huvid ja hobid ja käimised ja tutvused ja sõbrad, kõik muutub.. Aga sõprus.. Sõprus justkui ei tohiks nii lihtsalt hääbuda. Ah, ju siis ei olnud see piisavalt eriline, või mis?

I'm a big-big girl in a big-big world but i do-do really miss you much.




(Olen üritanud ja kutsunud ja küsinud ja uurinud..Aga mingil hetkel läheb kuskilt ka minul piir.)

Ja ma tean, et need, kellele see päris-päriselt on suunatud- et nemad seda kõike siin enam juba ammu ei loe. Ei ole aega, ei paku huvi, tean.

3:11

See lugu teeb iga kord tuju heaks :)

Minut ?

Raske on olla siin Lasnamäe paneelseinte vahel. Jah, on koguaeg raske olnud, aga praegu.. Või õigemini vahest muutub see nii talumatult vastikuks lausa. Oot, jätsin ühe olulise osa välja. Raske on olla siin üksi. Can't really do nothin' about it tho. Kuigi jah, on vähe seda aega, kui ma siin tegelikult niimoodi.. nn tühjalt pean tiksuma. Ja see on hea. Aga.. It's the hardest part lihtsalt, mis järele on jäänud v nii.
See, kui tuled töölt koju (nojaa, ka kuskilt mujalt tulemine loeb muidugi jah) ja majaette jõudes vaatad lootusrikkalt üles oma akende poole ja seal valitseb pimedus.. See on see, mis vahest kuidagi eriliselt nõmedalt hinge poeb. See, et ei ole mitte kedagi ootamas ja sind ootab ees vaid tühi korter. Siinkohal ka üks mõte või soov suurele ringile – Kui kellelgi on pakkuda pikakarvalise taksi kutsikat, siis palun andke märku :))




Nii hullult tahaks veel kirjutada ja tahaks nii palju rääkida, öelda oleks niiiii palju.. Aga.. Locked mode. Unlock me please :)

teine sekund

If You are scared, why do it?

Cuz the things You are so scared of are always the most worthwhile.

sekund

* flies off to save teh world *

u know..

.. - Mulle meeldib kui ma suudan olla nii, et ma ei mõtle homsele. Et ma ei muretse või ei ole kuidagi pinges sellepärast, mis saama hakkab. On vähe inimesi, kellega koos olles see nii on. Vähe inimesi, kes suudavad mind nn enda maailma tirida. Aga see on niiiiii hea, kui keegi sellega hakkama saab. Ja see on üks oluline omadus, võime.

Tean, et mind on veidi raske vahest taluda, kui ma oma mingites mõtetes vms kinni olen ja seda enam on see überhea tunne, kui keegi suudab teha nii, et ma tunneks ennast täääiestii vabalt ja muretult ja hästi. Ma ei teagi, kuidas selleni jõuda. Kuidas mind oma mullist välja tirida, ei tea. Seda peab küsima kelleltki selliselt, kes seda oskab. Kuigi, mis selle teadmisega ikka peale hakata.

Anyway, hea on teada, et mul on maailma parimad sõbrad ja et mu ümber on inimesed kes minust hoolivad. Võin täitsa vabalt öelda, et ma olen õnnelik ja seda just tänu neile. Tänu sellele, et minust hoolitakse :) Sounds so cheesy, i know. :P

Ja kuigi vahel on tunne, et kõik on kadunud ja kõigil on oma elu.. Siis ma ju tean, et pärispäris tõelised sõbrad ei kao mitte kuhugi ja nad on alati olemas, kui ma neid vajan või niisama näha tahan. Jah, selle niisama näha tahtmise koha pealt – ma teaaaan, et mul ei ole aega ja see on nii nõmeee. No kurat kuidagi ei suuda leida seda ühist vaba õhtut, niuts :( Aga ükspäev me siiski kohtume ! ! :)

Sõbrad sõbrad sõbrad.. Njah, veidi kurb on kui märkad, et keegi on taas su kõrvalt kadumas või juba täitsa kadunud ning sa ei tähenda tema jaoks enam seda mis varem.. But that's life. Kedagi vägisi oma elus kinni hoida ei saa ja kui ta tahab minna, siis las läheb. Ja see, kui ma lasen minna ei tähenda üldse mitte seda, et mulle oleks see kerge või et ma ei hooliks.. Hoolin, alati hoolin, aga kedagi ma ju kinni ei hoia. Oeh, okei, läheb liiga masendavaks juba kätte ära :P

Väga pikka aega ei ole ma siia kirjutanud enam midagi sellist, nagu kunagi varem. Mingeid uitmõtteid jms. Ei ole kirjutanud sest- esiteks ei ole ma leidnud sobivat aega ja teiseks ei ole ma enam pikka aega olnud kirjutamislainel, puuduvad igasugused mõtted, kui nii võib öelda. Okei, ei või, aga ütlesin ikka. Ja natuke nagu..hmm.. kurb on sellepärast olla. Kurb, et ma ei kirjuta. (Mitte ainult siinne keskkond ei ole tühjaks jäänud.. Ma ei ole üldse mitte midagi, mitte kuhugi kirjutanud.) Ja ma ju võiks öelda, et ma nüüüüd võtan end kokku ja kirjutan ikka aeg-ajalt.. aga.. Aga ma ei tee seda, sest ma tean, et ma ei suuda nii.

Ja selle mõttega lõpetan ka seekord.

Always Yours,

Kiska

kiire appdeit

Mis toimub?

Töö-töö-töö, remont, mõned unetunnid, tööööö..

Kahju on, et aega ei ole eriti :(



Ja vennale head teed. Ootan mingit märguannet ka, ehk päris võõraks ei jää ;)

Sügispimeduses annab energiat lähedase puudutus

Hea on õnnelik olla.

unplugged

On augustikuu viimane päev. Väljas on külm ja tuuline. Täitsa sügisilm. Külm ja kõle. Tunni pärast peab tööle liikuma ja kui tagasi tulen, siis on juba september. Mitte et see nüüd reaalselt minutipealt miskit muudaks, aga lihtsalt.. Suvi on läbi. Kurb on.

ei või, ei saa

Luban, et ma varsti kirjutan.

eelmise jätkuks

lisan loo ka

minna ja jääda

Ma vist mõtlen liiga palju.

Kustmaalt see tutvuse ja sõpruse piir läheb? Ja siis kustmaalt läheb see sõpruse ja.. millegi enama piir? Millal on kallistamine justkui liiast ja millal mure kurtmine "sõprust tekitav"? Fakk noh, seal kuskil need vahepealsed alad on sellised mänguplatsid. Seal võid mängida teise inimese tunnetega ja teha seda reegliteta ja piiranguteta. Milleks see vajalik on? Hiljem on hea lihtne end välja vabandada, that's for sure.

Ühel hetkel sa märkad, et oled sellest väga ebamäärasest piirist üle astunud ja tagasiteed enam ei ole. Oled armunud (uhh, kui hirmus sõna) oma sõpra. Armunud. Kiindumus läks ülekäte, tunned tema vastu midagi sügavamat. Aga mis saab edasi? Te olete ju sõbrad...

Üle astunud? Ei, mitte siiski päris nii. Sa ei tee seda ju meelega. See lihtsalt juhtub nii. Ühel hetkel sa lihtsalt avastad end tundmast midagi muud. Kui hakata mõtlema, et miks ja kuidas sa selleni jõudsid, siis see ei õnnestu ja sellepärast sa ei suudagi enam ka tagasi minna.

Kuidas seda vältida? Piiri ületust ma mõtlen.

Noh, kui vaid teaks.

Põhimõtteliselt:

Ei tohi sattuda sinna vahepealsesse mängudemaale. Peab.. kuidagi suutma jääda nö kahe jalaga maa peale isegi siis, kui miski kuskil ahvatleb.

Hmm, see viimane polnud päris õige, delete that.

Kiusatused on selleks, et neile järele anda. Ahvatlused on head, kui sa nendega kaasa minnes kellelegi teisele haiget ei tee. (Endale võib)

Sa võid endale lubada kõike head, mis kellelgi kuskil pakkuda on, aga sa pead mõtlema enne, et see liialt isekas ei oleks. Jah, ego jäta koju noh.

Aga mis sa siis ikkagi teed when you get sucked in?

Avastad,et soovid teda aina rohkem näha, temaga koos olla, tema lähedust tunda, teda puudutada?

Tahad teada, kuidas tal läheb ja millega ta tegeleb.

Ükskord temaga koos olles otsustad, et ületad piiri ja puudutad „kogemata“ ta kätt keelatud viisil.

Ja siis? Näed, et ta ei tõmbu eemale, kuid samas ei muutu ka midagi.. mm.. paremaks.

Kordad.

Sama seis.

Möödub natuke aega. Te suhtlete endiselt samamoodi, ei rohkem ega vähem. Miski polegi nagu muutunud.

Kohtute.

Jälle üks keelatud puudutus. Seekord tema poolt.

Mismõttes? Tundsid ikka õieti?
Jah.

Ja ta kordab.

Kontrollib.

Midagi oleks nagu teisiti. Märkad tema silmis mingit sädet.

..Aga siis tuleb midagi vahele.

Jääte kaugemaks.

Piinad end mõtetega. Tema teeb sama.

Teate mõlemad, et MISKIT NAGU OLEKS, aga suudate jääda sinna mängutsooni, kahe piiri vahele. Suudate hoiduda seda piiri ületamast. Tahate seda mitte ületada. Tahate !

Ja te olete sõbrad edasi. Head, väga head sõbrad.

Aga säde jääb. Alatiseks.

- Miski ütleb mulle, et ma olen tugevam, kui ma arvasin olevat. Et ma saan hakkama isegi siis, kui tundub lootusetu seis olevat. Tugevam, kui ma olin enne?

Olles kohati mänginud seda reegliteta mängu ja tundes neid tundeid.. Ja sellest just niimoodi sõpradena siiski välja tulnud.. Tunnen, et ma ei ole millestki ilma jäänud. Ei ole midagi kaotanud. Jah, kohati kummitab see what if-tunne.. Mitte et ma ei oleks rahul. Uudishimu on see. Ja uudishimu tappis kassi.

wish i stayed

Meenusid täna need päevad, kui sai hommikul vara koduuksest välja mindud ja suund kooli poole võetud. Aga poolel teel tegid siis mingi 90 kraadise pöörde ja läksid hoopis teises suunas. Ikka sealt mäest alla ja Pirita-Kose majade vahelt läbi ja siis metsavahelt Pirita Selverini ja.. Ja siis juba olidki mere ääres. Ja siis helistasid Kristjanile ja.. Ja siis tuli tema ka mere äärde ja kõik oli nii hea. Nii muretu. Kuigi teadsid, et sellest popitamisest tuleb pahandust hiljem, siis sa ei mõelnud sellele. Ja ei peagi mõtlema sellistele asjadele, jah, nii ongi. Naudi seda hetke, mitte ära muretse. (Oioi, vaata nüüd, kes räägib :D)
Oeh, aga jah, meenusid need hommikused mereäärsed jalutamised ja kõik see hea. Mälestus jääbki püsima :) Soe mälestus.


On olnud kaks mõnusat päeva. Kaks vaba päeva. Kaks mõnusat õhtut. Pirita ja Kadriorg on märksõnadeks ja rohkem ei olegi vaja midagi öelda :) (Ps, Silver, lähme kunagi ausõna !)
Tänane piibuõhtu läks küll natu metsa, sest mu piip hakkas streikima. Oeh, solvus vist selle peale, et ma teisi piipe vaatasin ja uut tahtsin osta. :D Nüüd aga peabki selle ostu ette võtma. Ootan palgapäeva ja siis saab loodetavasti see ilus punane Medina minu omaks :))

Mis veel? Ei teagi, tuttu peaks minema nüüd :)
Ja muide, puhkuse esimesed päevad on mul veel bronnimata :)
Oi kuidas ma seda puhkust ootan. Kvaliteetaega, oioi kui palju ja kui head kvaliteetaega ! !


Ilusaid unesid ja kuulake Ellie Gouldingut ;)

elu on (vaid) mäng..

.. Ja ükskord tekib võimalus võita jackpot. Paraku on nii, et kui risk on justkui liialt suur, siis loobud. Kardad kaotada selle kõik, mis sul on. Loobud ja loodad, et kunagi tekib samasugune võimalus ja et ehk siis saad selle vastu võtta. Kardad muutust.
Aga kes ei riski, see šampust ju ei joo. Miks loobuda ühest heast ettepanekust, kui nähes selle ohte, käsi värisema hakkab? Kurat, värin läheb üle, aga sellist võimalust ei tulegi võibolla mitte kunagi enam.

Allmost doesn't count.
Ja samamoodi - see "võibolla" ja "vist". See pisike võimalus, et selline võimalus kordub- see ei ole piisav noh. Miski ei ole ju kindel.
Hiljem vaid tunned, et oledki oma õnnerongist maha jäänud. Aga kullake, siis ei ole enam midagi teha. Tõuse püsti, pühi tolm pükstelt ja higi otsaeest ning astu edasi. Sellised asjad tulebki lihtsalt üle elada.


That's it. Seekord siis nii.






Can we pretend that airplanes in the nightsky are like shooting stars, I could really use a wish right now, wish right now, wish right now. So true.

I’m takin' it slow, feedin' my flame, shufflin' the cards of Your game. And just in time, in the right place, suddenly I will play my ace.

Tean, et olen olnud viimasel ajal natu justkui liimist lahti ja mitte päris mina ise ja et siit saab lugeda vaid mingit jonnimist jne. Jah, paraku on nii, et selliseid asju on lihtsalt hea siin välja elada.

Aga tegelikkuses on siiski ka palju head ja toredat siin rutiini ja muu keskel :)
Ning jeps, siinkohal viskaks tänud teile kõigile, kes on leidnud enda ja minu tihedas graafikus aega. Aega, et teha neid vahvaid asju, mis me teinud oleme. :) Suvi :)))
Endiselt on asi kinni tahtmises ja need magamata ööd ja muu.. Noh, need kuuluvad asja juurde.
Ooh, need mõnusad suveööd :)

Plaanidest veidi- Homme ja ülehomme töölt vaba, jee. Homme õhtul tahaks maale sõita, oleks neljapäeva seal üksinduses ja siis reedel tuleks tööle ja öösel sõidaks maale jälle tagasi koos vennaga ja siis pühapäeval uuesti tööle.
Siis mingi mõnus töönädal jälle otsa ja.. Ja siis hull kuu algus ja.. Ja siiiiiiis, siis on puhkus :) Pisike, aga oi kui kuradi vajalik :P
Ja puhkus.. Puhkus võiks ja peaks tulema hea, mhm :)

Mis veel?

Ei teagi, ei ole nagu midagi erilist.




Don't worry, I'm okay now.
(On asju, mis teevad haiget endiselt ja mis jäävadki haiget tegema ja hinge närima, aga need kõik on sellised, millest lihtsalt peab üle astuma, sest et muudmoodi ei saa. Ega tohigi.)



Ja muusikasoovitus:

Külalised - Kõik saab korda.

Jah, saab küll.