sõber kogu päeva sees..

Mure
(Juhan Liiv)


Päike sõuab,
õhtu jõuab,
rahus hingab ilmamaa.
üks kui teine
tähekene
tõuseb, hakkab hiilgama.
Istun maha,
laua taha-
lambikene
põleb seal.
Minu mure,
ei ta sure,
ei ta uinu magama.
Ei ta väsi,
ei ta oota,
ei ta rahu ihalda.
Vahib silmi,
mis nad näevad,
kõrvu, mis nad kuulevad;
vahib jalgu,
kuhu läevad,
käsi, mida katsuvad.
Oh kuis mure
silmad näevad,
oh kuis nad on teravad!
Heidan õhtul,
väsind, voodi-
mure- tema enne seal.
Vaovad vahest
silmad kinni-
tema istub kulmu peal!
Ärkan hommikul
ma üles,
mure juba enne ees,
mure juba seda ootas-
sõber kogu päeva sees.




(Teemasse.)