..aga on hetked, kui muusika katkeb, ainuke mõte on, et tahaks karjudaaaa
Täitsa hull ikkagi kuidas ma endiselt üritan tegevusetust vältida. Ja kui see vahest ei õnnestu siis.. Siis on kõik kuidagi nii vastik. Tõsiselt nagu, what's wrong with me??!?
I just don't wanna miss You tonight..
Üleüleülekõige tahaks, et.. ei, las see jääb tegelt.
Lihtsalt tahaks mõnest asjast aru saada ja tahaks, et minust aru saadaks ja.. Tahaks vastuseid noh ! :)
____________________________
Midagi positiivset ka- olen kuidagi katsetuste käigus õppinud blokkima. Blokkima iseennast ja mingeid teatud tundeid. (Jah, see on hea.)
Ma suudan (kohati!) olla ja teha ja käituda nii, et see kõik läheb minust mööda. Mitte läbi, vaid mööda. Suudan olla nii, et ei lase kõigel ennast kaasa viia, kaasa haarata. Suudan jääda kahe jalaga maa peale. Ja see on hea.
Ja julgen öelda veel ka seda, et peale ühte suurt ja olulist otsust ongi minu jaoks kõik justkui paremaks muutunud, kergemaks isegi. Peale seda ma tean ja tunnetan paremini, mis mulle hea on ja mida ma vajan. Avas(in) silmad. Pöördepunkt, või midagi.
ps, loodan ja arvan, et nn avasin silmad ka ühe teise inimese jaoks. Jah, üsna karmilt küll, aga siiski. Tean, et ta on õnnelikum, kui ta oli enne. Kuid asi millest ma aru ei saa on see, et kuidas ta saab või suudab või oskab jätkata samast kohast? Justkui ei olekski midagi muutunud. Ma saan aru, et on teatud vajadused ja soovid jne, aga et nende täitumist niiviisi nagu.. nõuda?
lõpetan, sest mõte jooksis kokku.. või lahku.. ja lippan tööle.
PS! Countin' the days- 21.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar