.. - Mulle meeldib kui ma suudan olla nii, et ma ei mõtle homsele. Et ma ei muretse või ei ole kuidagi pinges sellepärast, mis saama hakkab. On vähe inimesi, kellega koos olles see nii on. Vähe inimesi, kes suudavad mind nn enda maailma tirida. Aga see on niiiiii hea, kui keegi sellega hakkama saab. Ja see on üks oluline omadus, võime.
Tean, et mind on veidi raske vahest taluda, kui ma oma mingites mõtetes vms kinni olen ja seda enam on see überhea tunne, kui keegi suudab teha nii, et ma tunneks ennast täääiestii vabalt ja muretult ja hästi. Ma ei teagi, kuidas selleni jõuda. Kuidas mind oma mullist välja tirida, ei tea. Seda peab küsima kelleltki selliselt, kes seda oskab. Kuigi, mis selle teadmisega ikka peale hakata.
Anyway, hea on teada, et mul on maailma parimad sõbrad ja et mu ümber on inimesed kes minust hoolivad. Võin täitsa vabalt öelda, et ma olen õnnelik ja seda just tänu neile. Tänu sellele, et minust hoolitakse :) Sounds so cheesy, i know. :P
Ja kuigi vahel on tunne, et kõik on kadunud ja kõigil on oma elu.. Siis ma ju tean, et pärispäris tõelised sõbrad ei kao mitte kuhugi ja nad on alati olemas, kui ma neid vajan või niisama näha tahan. Jah, selle niisama näha tahtmise koha pealt – ma teaaaan, et mul ei ole aega ja see on nii nõmeee. No kurat kuidagi ei suuda leida seda ühist vaba õhtut, niuts :( Aga ükspäev me siiski kohtume ! ! :)
Sõbrad sõbrad sõbrad.. Njah, veidi kurb on kui märkad, et keegi on taas su kõrvalt kadumas või juba täitsa kadunud ning sa ei tähenda tema jaoks enam seda mis varem.. But that's life. Kedagi vägisi oma elus kinni hoida ei saa ja kui ta tahab minna, siis las läheb. Ja see, kui ma lasen minna ei tähenda üldse mitte seda, et mulle oleks see kerge või et ma ei hooliks.. Hoolin, alati hoolin, aga kedagi ma ju kinni ei hoia. Oeh, okei, läheb liiga masendavaks juba kätte ära :P
Väga pikka aega ei ole ma siia kirjutanud enam midagi sellist, nagu kunagi varem. Mingeid uitmõtteid jms. Ei ole kirjutanud sest- esiteks ei ole ma leidnud sobivat aega ja teiseks ei ole ma enam pikka aega olnud kirjutamislainel, puuduvad igasugused mõtted, kui nii võib öelda. Okei, ei või, aga ütlesin ikka. Ja natuke nagu..hmm.. kurb on sellepärast olla. Kurb, et ma ei kirjuta. (Mitte ainult siinne keskkond ei ole tühjaks jäänud.. Ma ei ole üldse mitte midagi, mitte kuhugi kirjutanud.) Ja ma ju võiks öelda, et ma nüüüüd võtan end kokku ja kirjutan ikka aeg-ajalt.. aga.. Aga ma ei tee seda, sest ma tean, et ma ei suuda nii.
Ja selle mõttega lõpetan ka seekord.
Always Yours,
Kiska
4 kommentaari:
...aga... see ju ongi hoolimine kui lastakse minna (võiks ju ka öelda: tullakse teisele tema soovides vastu). Ma usun, et mõistad, mida ma mõtlen. Suhtlus peab alati olema ennekõike vastastikune, siiralt vastastikune.
Oh, jah, muidugi kahju kui leidub neid, kes n-ö elust kaovad. Aga see vist paratamatu, et seda juhtub...:/
Justkui läheksid ja kasvaksid inimesed oma eludes erinevaid radu. Aga siis tuleb jälle uusi, kelle puhul sa näed ja mõistatad: miks ma Sind varem oma rajal ei märganud!?
Igaljuhul: tea, et Sinust hoolin ma alati ja olen olemas!;)
Mõned inimesed ju on sellised, kes jäävad, ühel või teisel viisil, vähemalt ma tahaks seda uskuda:)
ps: nii nunnu, et jälle kirjutasid!
:)
Aitäh Silver ! :)
I'm here for you ;) missest et mõlemal on praegu töö juures niiiii kiire, küll me leiame selle aja kus koos pisangi proovida jne ;D
luv you my chicka ;)
Me lovin u 2.
Kui Sinul on vaba, siis mina olen tööl ja kui minul vaba, siis Sina tööl. :D
Postita kommentaar