Haha siin ma olen, jälle üle pika aja. Ilmutan end...
Juhtus selline asi täna ,et oma tavapärases koristamise rutiinis, mis mul sellel nädalal on olnud, võtsin kätte oma viimased 2 kappi mis koristamata veel olid ja oh seda nostalgia hoogu mis mind tabas. Ma arvan ,et pole vist palju neid kellel on alles enamus või paljud lapsepõlve mänguasjad, lemmik autod, mänguklotsd, LEGOD!, CHUPA CAPSID! ja veel mõned asjad mis meelde hetkel ei tule.
Igatahes, koristamine oli viimane asi millega ma tegelesin.Hoopis huvitavam oli võtta kätte näiteks vanad veneaegsed nn legod (btw mul on uuemad ka):D ja hakkasin nendest ehitama. Ja tulemus poldki kõige halvem:P (p.s kuna tükke oli üsna vähe siis ka selline, avara vaatega, pooliku katuse ja rõduga maja. Ja kes veel julgeb arvata ,et minust ehitajana asja ei saa!?
Ja lõpuks ,kui maja valmis ,avastasin puldiga auto.Mis testimisel ka täitsa toimisid.
Ja no olgem ausad ,ega igaühel ikka ei vedele garaazis 4 autot. ferrari, porche või bmw roadster ja jeep. :)
Aga aitähh!.Ja varsti näeme- kuuleme jälle!:)
Kui te just korrata ei palu peale areenilt lahkumist Pealtnägemiseni!
Mina olen Piret ja ma kunagi kirjutasin siia igasuguseid asju. Hetkel, just praegu selsamal hetkel tundub mulle, et see aeg on nüüd möödas. Tundub, et enam ma seda ei tee. Et võibolla ei ole mõtet asjal..
Aga samas..Mis ma siis ikka teen oma mõtetega?
Teate kui palju on mul kirjutatud igasuguseid.. ma ei teagi kuidas neid nimetada.. Teate kui palju on mul kirjutatud? Ja see kõik on kirjutatud selleks, et seda teiega jagada. Et selle abil mingi sõnum edasi anda..
Teate kui mitu korda ma olen siia maandunud ja alustanud postituse kirjutamist.. Ja teate kui mitmeid kordi olen poole pealt loobunud..?
Loobunud.. Liigagi palju.
Kui palju on mul olnud ideid, mida teha.. kui palju olen neid ideid lihtsalt taskusse tagasi surunud.
Viimane suurem asi oli vist OMA RAAMAT. (omaraamat.ee)
Mul on paar mustandit tehtud, pildid ja tekstid enam-vähem valitud.. ja nad seisavad. Ehk kunagi lõpetan ära.
Aasta algus mõjub kuidagi masendavalt. Ses suhtes et.. Kõik teevad mingeid uusi plaane ja seavad uusi eesmärke ja.. Häh, ma ei teagi kohe.
Kui saaks nii, et osad asjad mis olnud, oleks olemata.. Ja osad asjad oleksid teisiti.. Mida sa muudaksid? (Suht tobe on nii mõelda, sest muuta nagunii midagi ei saa, mis kunagi olnud. Muuta saab praegust hetke!) Aga see eipeata mind seda uurimast ja sellele mõtlemast.
Ma detailidesse ei lasku.
Ma ju ei tahakski midagi muuta? Sest kõik mis on olnud, on mingis mõttes mulle kasuks tulnud ja kui mitte kasuks, siis lihtsalt kogemuseks. Kogemused on ju head. On ju?
Valetan? Jah, võibolla. Aga siiski pigem arvan nii.
Kasvõi pisikenegi lubadus selleks aastaks?
Olgu: ****tühik****tühik***hüüumärk
Haha.
See selleks.
Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis sel aastal võiks ju midagi saavutada küll. Eks näis kas see ka nii läheb. Ma rohkem ei räägi ;)
(Triine, sulle teadmiseks, et hetkel on natukene üle 300 sõna, 1000 seekord vaevalt et tuleb :D)
Muideks homme, viiendal jaanuaril saab seesama blogikene siin 2 aastaseks.
2008 aasta oli üsna postitustevaene, sorry.
Mul on tunne, et vist hakkan lõpetama.
Siinkohal tahaks ma tänada kõiki oma sõpru ja tuttavaid ja niisama lahedaid loomi. Ilma teieta ma ju ei saaks. Loodan, et sel aastal veedame rohkem koos aega. Ehk siis loodan, et ei ole nii kiire kõigil koguaeg. Loodan, et leiame tihemini ühist vaba aega ja sisustame selle kuidagi toredalt.
Dixu küsis: Miks sa ei blogita? Panin tule põlema ja avasin bloggeri. Nüüd siis pean välja mõtlema teema, millest siia kirjutada. Vaatasime just "Mina olin siin". Hea, nagu arvata oligi. (Jah, alles nüüd vaatasin.) Ootan ja loodan, et ka teise raamatu järgi tehakse film. See oleks äkki veelgi parem. Eksju.
Mis veel? Tänud Triinule, et meile külla viitsis tulla.
Triine, sa loed mu mõtteid. Olen siin juba tegelikult mitmel õhtul üritanud paar rida kirja panna, aga kunagi ei õnnestu midagi. Tead ju küll kuidas see on. Igaljuhul, andesta.
Täna on ka suht off night, ei tule midagi. Ma ei tea, ma ei oska enam oma mõtteid kirja panna. Ja ega mul ei ole vist ka midagi kirjutada. Kõik on nii, nagu ikka on olnud. Ei midagi uut. Vist.
Ah ma ei teagi.. kohekohe on jõulud ja aastavahetus ka veel otsa ja.. Ja tahaks ju, et uus aasta tooks midagi uut ja head ja.. Aga mida? Mida ma ootan? MA EI TEA! Ma tundun iseendalegi kuidagi ükskõikne(?) viimasel ajal, ei tea(jällegi) millest see tuleb. On mingi masendus peal lihtsalt.. Mitte koguaeg- eiei, lihtsalt kui õhtul jälle üksi kodus istun, kui pole päeva jooksul suurt midagi teinud.. Selline tavaline teema. Aga nagu alati- ma saan hakkama. Or maybe not.
Ma igatsen neid esmaspäevaõhtuseid istumisi kallis Triine.
Aga minul oli täna väga tore õhtu :) Suured tänud Kristile, kes külla viitsis tulla.
Vaatasime filmi, võtsime klaasikese (või oli see 2) veini, sõime juustu ja kurki :D Jäätisega läks natuke nihu, sest vanillijäätise pakis oli millegipärast karamellijäätis. Karust on kahju, sest karul tuli silm ära (Süüdistan Kristit, sest ta pead ei tohi niimoodi sisse toppida! See, et ma teda vastu seina tagusin ei olnud põhjuseks(A) ) Film oli hea (mitte esimene mille pooleli jätsime) Ei saanud vahepeal arugi et pilt kinni kiilus.. Heli oli, aga pilt ei liikunud, tore et vennake (ühines meiega poole filmi ajal) aru sai, et asi on kahtlane, me oleks seda nii edasi vaadanudki äkki :D
Vennale soovin head jäätisesöömist, ehk maitseb hästi. :)
Ja rohkem ei olegi midagi öelda. Aitäh Kristile ja.. Fantaasiapunktkomm?:D
(Kindlasti jäi midagi mainimata, aga las see jääb meie vahele siis)
Jah, on jällegi öö. Pigem küll varahommik juba tegelikult. Igaljuhul olen mina leidnud jälle tee kirjutamiseni. Ma ei saanud magada, keegi varastas une vist.
Ilmad on nii vastikud. Praegu näiteks sajab vihma ja puhub vägaväga kõva tuul. Ja minu tuba on taaskord nagu külmkapp tänu sellele. Masendav. Ma ei salli sellist ilma, vastikvastikvastik. Mõtlesin järgmiseks nädalaks maale puhkama minna, aga kui ilmad sellised on, siis ju väga ei tõmba. Ehk lähevad veidikenegi ilusamaks. :)
Teate mida tegelt väga tahaks? Lund! Sellist ilusat valget ja kohevat ja mõnusat värsket lund. Aga sellele eelnevat ja järgnevat soppa ma ei taha. Saab?
Ja siis tahaks veel, et Kristi terveks saaks. Ja siis tahaks, et detsembrikuu juba läbi oleks, sest detsembris on ju ainult töö ja töö ja töö. Ja töö ka.
Ja siis.. Tahaks veel igasuguseid toredaid asju.. Saab, eks? :)
Ja nüüd ma tahan magada. Lähen uuele katsele- seekord tõmban teki üle pea ja võtan karu tugevasti kaissu ja.. Äkki õnnestub. :)
Nädalad möööduvad ja mööduvad ja tagasi vaadates olen vaid tööd teinud. Siiski peitub igas päevas ka midagi muud. Ja see pisike killuke ongi tavaliselt just kõige olulisem. Kõige olulisem- sõbrad ju. Te teate, et ilma teieta ei saaks. Just see viis minutit, mis ma näiteks hommikul SINUGA MSNis räägin, see toob naeratuse näole. Just see õhtune sms, kus SA küsid, et kuidas mul läheb ja kaua ma veel tööl olen- see näitab, et Sind huvitab. Ei maksa mainidagi ju neid pikemaid MSNi vestlusi, kus me maailma asjade üle põhjalikult arutame. Ja ei saa unustada ka neid mõttetuid vestlusi, mis siiski väga olulised on.( Mitte teema poolest, vaid lihtsalt põhimõtteliselt.) Ja kohe mitte kuidagi ei saa ilma nende live kohtumisteta. Need on need kõige olulisemad.
Tööl olles olen juba koos toredate inimestega, aga siiski ootan aega, mil saan olla just koos TEIEGA. See seal on ju siiski töö. Vaba aeg on midagi hoopis muud.
Peale sõprade on oluline ka see, et ma otsin ikkaveel seda MIDAGI, mis paeluks. Midagi, millega ma edaspidi tegeleda tahan. (Elukutse mõttes)
Kahjuks on palju asju jäänud viitsimise- pigem mitteviitsimise- taha kinni. Ja see on nõme. Kui tahtmist on piisavalt, siis saab ju kõike. Ma tean seda, aga ometi............ Ja nagu TD ütles, siis: "see on nagu the lolliest vabandus ever" Täpselt nii ongi.
Jõudsin ju taas välja sinna, et sõbrad on olulisemad kui miski muu. Seega, cheers, mate!
Taas on saabunud öö ja taas leian ma, et võiks midagi blogisse postitada. Huvitav, et ma selle peale alati öösel tulen. Võinoh.. Huvitav, et mul kirjutamistuju just öösiti on. Nojah, teate ju küll, et minu puhul ei tasu vast imestada eriti millegi üle.
Igaljuhul,
Täna teen väikse kõrvalepõike ja räägin natukene oma tegemistest.
·Kool- eeeeeriti tüütu vahel ja raske ja pähpäh, aga püüan hakkama saada. Üritan sellega tegeleda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. If You know what i mean. (See ei tähenda, et ma korralikult ei tegeleks kooliasjadega.)
·Töö- Käin enamasti kolm päeva nädalas ehk siis nii palju kui vabu päevi kooli kõrvalt jääb.
Endiselt otsin(? Pigem ootan) paremat tööpakkumist. Postis on hea, sest seltskond on mõnus. See mind seal kinni ju hoiabki põhimõtteliselt.
·Ja muu niisama chill ehk nädalavahetused- Aeg, mil olen Dixuga. Aeg, mida saab esmaspäeva hommikust saati pikisilmi oodatud.
Üsna lühidalt tegin. See ongi minu elu.
Ja teie- sõprade- jaoks on mul alati aega. Kindlasti leiame sobiva aja, et koos aega veeta. Ainult tahtmist peab ju olema.
Btw, see nv oli tore. Aitäh Liivale Aliase eest (Lihunik:D:D:D), Kristile mullide eest, Triinule ning Dixule selle eest, et nad selle kõik korraldasid. Teinekordki :)
Ja mul ei olegi ju muud midagi öelda. Ma andsin endast taaskord märku ja.. Ja nüüd jääme järgmist korda ootama :P
Be good!
Lõpetuseks pilt Kristi ja Dixu ühisest fotoshoodist :D
Mõistus on kadunud ja süda on puru, käin nagu kass ümber tulise pudru. Anna mulle klaasitäis või kaks parem veel oma armastuse allikaveest..
Smilers ja kuum kakao ja ülihea lõhnaga aroomiküünal. Üsna hea :)
Aga siiski ei ole kõik perfect. Puudu on see keegi, kellega seda kõike head jagada. Triine näiteks. Aga kahjuks need toredad õhtud ei kordu ju enam :( Olgu, see selleks.
Ei ole õnnetuid hetki, ei ole masendust on ainult täna ja praegu ja miljon erinevat võimalust..
Nüüd on see koht, kus ma jälle vabandan, et ma siia pikka aega midagi kirjutanud ei ole. Muide, nagu mu küsitlus näitab, siis mul on siin vaid 8 külastajat :D Kaks neist nuhib niisama ja kuus arvavad, et on püsikliendid :D Kurb tegelikult, et lugejad kuhugi kadunud on :(
Oehjah. Aga see, et siin nii vähe külastajaid on, see ei takista mind ometi kirjutamast. Sest tegelikult ega see ei loe. :)
Ja nüüd on see koht, kus ma peaks midagi kirjutama :D Kurb, aga ma ei oska hetkel jälle midagi öelda. Nagu viimasel ajal ikka.
Alati, kui mul on kirjutamistuju, siis selle asemel, et siia midagi postitada, kirjutan ma oma jutukest. Sorry!
Lõpetan.. Ja LUBAN- üritan rohkem endast märku anda :)