Toas igavas, istun üksinda.. Kell saamas on viis ja ma olen ärkvel veel..

Mida ma tahan?
Ma ei tea.
Kuhu ma jõuda tahan?
Ma ei tea.
Aga ma tean, et mul on aega veel mõelda. Natukene. Ja ma ei kiirusta sellega.
Imelik, et mul ei ole mingit ettekujutust.. Tegelikult võibolla on ka, aga ma siis lihtsalt ei taha seda tunnistada? Või ma ei taha, et ma teaks, mida ma tahan ja siis kujutan ette mul ei ole mingit varianti?
Kadestan neid, kellel on enamvähem selge vähemalt see, mida nad loodavad ja ootavad ja mida tahavad saavutada. Mul.. Vist ei ole. No muidugi mõned asjad on, aga see pole see.
Miks ma sellele mõtlen?
Sest.. Noh.. Mõtlen.
Pole oluline miks.
Oluline on see, et ma ei tea. Vahest kui see kõik kohale jõuab, tekib selline täielik tühi tunne. Selline mõttetu, teate vast küll.
Ma tean, et mul on olemas mingid pisikesed ideed ja asjad, mis ma tahan, et kunagi tulevikus kindlasti täituksid ja.. Aga nendest on nii kuradi vähe kasu kui ma ei oska nende ümber muud ehitada. Kui ma ei oska nende kõrvale mõelda neid suuremaid ja kohati tähtsamaid osakesi. Nendest väikestest tükikestest ei ole ju kasu. Nad lihtsalt on olemas. Ootavad, et ma neile midagi juurde mõtleks ja.. Teostaks.
Olen ma tõesti veel liiga noor ja rumal, et kõike tahta ja saada ja rahul olla ja.. Ei, ma ei ütle, et ma praegu rahul ei oleks. Olen. Kohati. Mingite asjadega. Aga samas on palju selliseid asju, mida ma tahan muuta aga lihtsalt see, et millised need asjad olema peavad- seda ma ei tea ja sellepärast ei saa ma neid muuta.
Oeh, teate. Tegelikult.. Aitab. Ma ei taha rohkem sellele mõelda hetkel.