..et õnnetunne südamest ei kaoks.

Jällegi, Triine tungival nõudmisel olen ma siin.
Olen vahepealse aja jooksul vägagi mitu korda alustanud siin kirjutamist, kuid pole midagi välja tulnud.
Seekord- selleks, et keegi vähemalt enam viriseda(?) ei saaks, postitan ma selle kõik ka vaid siis, kui see eeeeriti lühike ja pointless tuleb.

Seega, here we go.


Mida peaksin ma tegema,
et suudleks mu huuli sa,
roniks mu kaissu,
oleksid minuga,
olen sinusse armund ma..

Collude - Mida peaksin.

Lihtsuses peitub ilu, eksju.

Enivei,
mul läheb nii nagu ikka. Ei midagi väga erilist. Kui siis see, et ma käin tööl palju tihemini kui enne. Märtsikuu tuleb ka üsna kiire. Aga siiski leian ma teie jaoks aega, teate ju seda.
Kõigil on omad tegemised.. Kellelgi pole enam aega :(
Igatsen Triine neid esmaspäevaõhtuid. Igatsen Kristi neid jalutuskäike ja põõsastes ronimist. (:D)
Ma tahaks teiega rohkem koos aega veeta, aga see ei ole ju väga võimalik. Ikka on nii, et kui mul juhtub vaba päev olema, siis on teil tegemist ja vastupidi. Aga võiks muuta seda kõike, või mis. Teeme edaspidi nii, et no-matter-what saame tihemini kokku. On võimalik? Noh, näiteks kasvõi paar korda kuus? Korra kuus?
Kristi, sind ei ole ju mingi sajandi jagu näinud.
Triine, kakaotama!

Jah, ja tegelikult ongi nii, et seda tahtsingi juba pikemat aega öelda, et ma igatsen teid, mu sõbrad.

Olge paid.

(Btw, mu fotoblogisse eksige ikka ka ära ja avaldage arvamust, eks. Link on siinsamas kõrval olemas ju.)


Teie Kiisu.