ˇ Ja tegelikult ongi nii..: november 2010

teisipäev, 23. november 2010

friends 2

.. just seepärast ongi raske nautida vaba õhtut.
..Kui üle kõige tahaks olla mõne sõbraga koos, vaadata mingit tobedat seriaali, nosida küpsist ja juua kõrvale kuuma piparmünditeed mee ja sidruniga.
Kui üle kõige tahaks lihtsalt istuda hämaras toas ja rääkida kõigest ja kõigist ja naerda ja tunda, et just nii ongi kõige parem üldse!

..aga see lihtsalt on vist liiga palju tahetud.


Ootad küll oma vaba päeva pikisilmi ja loodad, et seekord ei lasta üle ja tuleb üks mõnus õhtu.. Aga ei tule. Ikka ja jälle pettud. Ja siis ühel hetkel sa enam ei üritagi. Loobud.
Ja siis istud üksi hämaras toas ja kuulad Dido't ja jood hõõgveini ja oled niisama nunnu ja üritad mõelda millestki ilusast.

friends

Natuke kurb on vaadata, kuidas kõik on oma eluga niivõrd kaugele juba jõudnud, et kunagistele parimatele ja niisama headele sõradele ei ole aega isegi enam õnne soovida või tänaval vastu teretada. Kurb on vaadata, kuidas sõprus hääbub. Sõprus, mis kunagi oli nii hea ja soe ja siiras on nüüdseks kaotanud oma sära. Tuhmunud. Või mõnel juhul isegi sootuks kadunud.
On hea vaadata, kuidas saavutatakse oma eesmärke ja täidetakse unistusi, on tõesti. Lihtsalt kurb, kui seeläbi unustatakse ja jäetakse kõrvale miskit.. miskit väga olulist. Jah, elu läheb edasi ja tekivad uued huvid ja hobid ja käimised ja tutvused ja sõbrad, kõik muutub.. Aga sõprus.. Sõprus justkui ei tohiks nii lihtsalt hääbuda. Ah, ju siis ei olnud see piisavalt eriline, või mis?

I'm a big-big girl in a big-big world but i do-do really miss you much.




(Olen üritanud ja kutsunud ja küsinud ja uurinud..Aga mingil hetkel läheb kuskilt ka minul piir.)

Ja ma tean, et need, kellele see päris-päriselt on suunatud- et nemad seda kõike siin enam juba ammu ei loe. Ei ole aega, ei paku huvi, tean.

esmaspäev, 22. november 2010

3:11




See lugu teeb iga kord tuju heaks :)

neljapäev, 18. november 2010

Minut ?

Raske on olla siin Lasnamäe paneelseinte vahel. Jah, on koguaeg raske olnud, aga praegu.. Või õigemini vahest muutub see nii talumatult vastikuks lausa. Oot, jätsin ühe olulise osa välja. Raske on olla siin üksi. Can't really do nothin' about it tho. Kuigi jah, on vähe seda aega, kui ma siin tegelikult niimoodi.. nn tühjalt pean tiksuma. Ja see on hea. Aga.. It's the hardest part lihtsalt, mis järele on jäänud v nii.
See, kui tuled töölt koju (nojaa, ka kuskilt mujalt tulemine loeb muidugi jah) ja majaette jõudes vaatad lootusrikkalt üles oma akende poole ja seal valitseb pimedus.. See on see, mis vahest kuidagi eriliselt nõmedalt hinge poeb. See, et ei ole mitte kedagi ootamas ja sind ootab ees vaid tühi korter. Siinkohal ka üks mõte või soov suurele ringile – Kui kellelgi on pakkuda pikakarvalise taksi kutsikat, siis palun andke märku :))




Nii hullult tahaks veel kirjutada ja tahaks nii palju rääkida, öelda oleks niiiii palju.. Aga.. Locked mode. Unlock me please :)

teisipäev, 16. november 2010

teine sekund



If You are scared, why do it?


Cuz the things You are so scared of are always the most worthwhile.

esmaspäev, 15. november 2010

sekund







* flies off to save teh world *