unplugged

On augustikuu viimane päev. Väljas on külm ja tuuline. Täitsa sügisilm. Külm ja kõle. Tunni pärast peab tööle liikuma ja kui tagasi tulen, siis on juba september. Mitte et see nüüd reaalselt minutipealt miskit muudaks, aga lihtsalt.. Suvi on läbi. Kurb on.

ei või, ei saa

Luban, et ma varsti kirjutan.

eelmise jätkuks

lisan loo ka

minna ja jääda

Ma vist mõtlen liiga palju.

Kustmaalt see tutvuse ja sõpruse piir läheb? Ja siis kustmaalt läheb see sõpruse ja.. millegi enama piir? Millal on kallistamine justkui liiast ja millal mure kurtmine "sõprust tekitav"? Fakk noh, seal kuskil need vahepealsed alad on sellised mänguplatsid. Seal võid mängida teise inimese tunnetega ja teha seda reegliteta ja piiranguteta. Milleks see vajalik on? Hiljem on hea lihtne end välja vabandada, that's for sure.

Ühel hetkel sa märkad, et oled sellest väga ebamäärasest piirist üle astunud ja tagasiteed enam ei ole. Oled armunud (uhh, kui hirmus sõna) oma sõpra. Armunud. Kiindumus läks ülekäte, tunned tema vastu midagi sügavamat. Aga mis saab edasi? Te olete ju sõbrad...

Üle astunud? Ei, mitte siiski päris nii. Sa ei tee seda ju meelega. See lihtsalt juhtub nii. Ühel hetkel sa lihtsalt avastad end tundmast midagi muud. Kui hakata mõtlema, et miks ja kuidas sa selleni jõudsid, siis see ei õnnestu ja sellepärast sa ei suudagi enam ka tagasi minna.

Kuidas seda vältida? Piiri ületust ma mõtlen.

Noh, kui vaid teaks.

Põhimõtteliselt:

Ei tohi sattuda sinna vahepealsesse mängudemaale. Peab.. kuidagi suutma jääda nö kahe jalaga maa peale isegi siis, kui miski kuskil ahvatleb.

Hmm, see viimane polnud päris õige, delete that.

Kiusatused on selleks, et neile järele anda. Ahvatlused on head, kui sa nendega kaasa minnes kellelegi teisele haiget ei tee. (Endale võib)

Sa võid endale lubada kõike head, mis kellelgi kuskil pakkuda on, aga sa pead mõtlema enne, et see liialt isekas ei oleks. Jah, ego jäta koju noh.

Aga mis sa siis ikkagi teed when you get sucked in?

Avastad,et soovid teda aina rohkem näha, temaga koos olla, tema lähedust tunda, teda puudutada?

Tahad teada, kuidas tal läheb ja millega ta tegeleb.

Ükskord temaga koos olles otsustad, et ületad piiri ja puudutad „kogemata“ ta kätt keelatud viisil.

Ja siis? Näed, et ta ei tõmbu eemale, kuid samas ei muutu ka midagi.. mm.. paremaks.

Kordad.

Sama seis.

Möödub natuke aega. Te suhtlete endiselt samamoodi, ei rohkem ega vähem. Miski polegi nagu muutunud.

Kohtute.

Jälle üks keelatud puudutus. Seekord tema poolt.

Mismõttes? Tundsid ikka õieti?
Jah.

Ja ta kordab.

Kontrollib.

Midagi oleks nagu teisiti. Märkad tema silmis mingit sädet.

..Aga siis tuleb midagi vahele.

Jääte kaugemaks.

Piinad end mõtetega. Tema teeb sama.

Teate mõlemad, et MISKIT NAGU OLEKS, aga suudate jääda sinna mängutsooni, kahe piiri vahele. Suudate hoiduda seda piiri ületamast. Tahate seda mitte ületada. Tahate !

Ja te olete sõbrad edasi. Head, väga head sõbrad.

Aga säde jääb. Alatiseks.

- Miski ütleb mulle, et ma olen tugevam, kui ma arvasin olevat. Et ma saan hakkama isegi siis, kui tundub lootusetu seis olevat. Tugevam, kui ma olin enne?

Olles kohati mänginud seda reegliteta mängu ja tundes neid tundeid.. Ja sellest just niimoodi sõpradena siiski välja tulnud.. Tunnen, et ma ei ole millestki ilma jäänud. Ei ole midagi kaotanud. Jah, kohati kummitab see what if-tunne.. Mitte et ma ei oleks rahul. Uudishimu on see. Ja uudishimu tappis kassi.

wish i stayed

Meenusid täna need päevad, kui sai hommikul vara koduuksest välja mindud ja suund kooli poole võetud. Aga poolel teel tegid siis mingi 90 kraadise pöörde ja läksid hoopis teises suunas. Ikka sealt mäest alla ja Pirita-Kose majade vahelt läbi ja siis metsavahelt Pirita Selverini ja.. Ja siis juba olidki mere ääres. Ja siis helistasid Kristjanile ja.. Ja siis tuli tema ka mere äärde ja kõik oli nii hea. Nii muretu. Kuigi teadsid, et sellest popitamisest tuleb pahandust hiljem, siis sa ei mõelnud sellele. Ja ei peagi mõtlema sellistele asjadele, jah, nii ongi. Naudi seda hetke, mitte ära muretse. (Oioi, vaata nüüd, kes räägib :D)
Oeh, aga jah, meenusid need hommikused mereäärsed jalutamised ja kõik see hea. Mälestus jääbki püsima :) Soe mälestus.


On olnud kaks mõnusat päeva. Kaks vaba päeva. Kaks mõnusat õhtut. Pirita ja Kadriorg on märksõnadeks ja rohkem ei olegi vaja midagi öelda :) (Ps, Silver, lähme kunagi ausõna !)
Tänane piibuõhtu läks küll natu metsa, sest mu piip hakkas streikima. Oeh, solvus vist selle peale, et ma teisi piipe vaatasin ja uut tahtsin osta. :D Nüüd aga peabki selle ostu ette võtma. Ootan palgapäeva ja siis saab loodetavasti see ilus punane Medina minu omaks :))

Mis veel? Ei teagi, tuttu peaks minema nüüd :)
Ja muide, puhkuse esimesed päevad on mul veel bronnimata :)
Oi kuidas ma seda puhkust ootan. Kvaliteetaega, oioi kui palju ja kui head kvaliteetaega ! !


Ilusaid unesid ja kuulake Ellie Gouldingut ;)