friends

Natuke kurb on vaadata, kuidas kõik on oma eluga niivõrd kaugele juba jõudnud, et kunagistele parimatele ja niisama headele sõradele ei ole aega isegi enam õnne soovida või tänaval vastu teretada. Kurb on vaadata, kuidas sõprus hääbub. Sõprus, mis kunagi oli nii hea ja soe ja siiras on nüüdseks kaotanud oma sära. Tuhmunud. Või mõnel juhul isegi sootuks kadunud.
On hea vaadata, kuidas saavutatakse oma eesmärke ja täidetakse unistusi, on tõesti. Lihtsalt kurb, kui seeläbi unustatakse ja jäetakse kõrvale miskit.. miskit väga olulist. Jah, elu läheb edasi ja tekivad uued huvid ja hobid ja käimised ja tutvused ja sõbrad, kõik muutub.. Aga sõprus.. Sõprus justkui ei tohiks nii lihtsalt hääbuda. Ah, ju siis ei olnud see piisavalt eriline, või mis?

I'm a big-big girl in a big-big world but i do-do really miss you much.




(Olen üritanud ja kutsunud ja küsinud ja uurinud..Aga mingil hetkel läheb kuskilt ka minul piir.)

Ja ma tean, et need, kellele see päris-päriselt on suunatud- et nemad seda kõike siin enam juba ammu ei loe. Ei ole aega, ei paku huvi, tean.