Kohtusin eile juhuslikult tänaval ühe oma kunagise väga hea sõbraga, rääkisime pea tund aega juttu ja lahkudes lubasime mitte võõraks jääda.
Esimene asi, mis ta ütles oli see, et ma pidavat väga hea välja nägema. Noh seda on alati hea kuulda :) Rääkisime niisama elust-olust ning tõdesime, et kuigi meie viimasest kohtumisest on möödas ligi 3 aastat, siis oleme mõlemad siiski „endaks jäänud“. Seda siis ikka heas mõttes. Muidugi on toimunud muutusi, kuid üldjoontes on kõik siiski sama.
See aga paneb mõtlema, et kui me oleme endised, siis miks meie sõprus püsima ei jäänud ja me kaugeks jäime? Mõtlesime ju ikka, et lihtsalt oleme muutunud ja seetõttu meie teed ei kattu enam, kuid.. Vist on mingi muu põhjus siin.
Igaljuhul vahetasime numbreid ja ta lubas lähiajal ühendust võtta, et plaanipäraselt kokku saada. Ootan siis. :)
1 kommentaar:
kss-kss-kssss.. :D
Alustan :D
Ma arvan et sõpruse puhul on muudki kui ainult isiksuste sobivus.
ja elu.. elu on kõigil erinev.
On paljusi asju mis võivad sõprust segama hakata. ntx kool, töö, lapsed, mehed.
ja nende segavate faktorite puhul enamajaolt tulevad uued sõbrad-tuttavad seda vana sõprust segama jällegist :D noh et lihtsalt aega ei ole et kõigiga suhelda :D
Ma kirjutaks pikalt ja laialt (väga laialt :D) aga pärast 10 tunnist koolipäeva ei ole mõte eriti sirge :D
Tegelikult ma tahtsin vaid kirjutada et ma nägin Daisit, vahetasime numbreid ja tahab kokku saada. :D
A ja seda ka et niiii tore et isegi kui me mitmeid kuid vahetevahel ei näe siis ikka on tunda seda sõprust kui jällenäeme :D noh nagu vahepeal polekski nii suurt vahet nägemisel olnud :D
Love you :*
Postita kommentaar