just a game?

Ma ei oleks elusees seda Temast arvanud. Ma arvasin et Ta on just selline tugev inimene. Et Ta saab alati hakkama.
Jah, oli hetki, mil ma sain aru, et ka Tal on mõned nõrgad kohad.
Kui Ta oma probleemide eest põgenes.. Aga Ta tuli tagasi.
Või kui Ta üritas teemat mujale viia, kui see Talle ei sobinud. Ta oskas seda jah.. Aga.. Ta oli siiski tugev.
Aga millegipärast enam nagu ei ole. Ta ei suuda mulle öelda, et Ta eksis. Ta ei suuda minuga suhelda. Miks? Sellepärast, et Ta teab, et ma tean, et Ta nõrk on. Ja ta.. Talle ei meeldi see. Ta tahaks tagasi saada seda eelmist olekut. Ta tahaks olla jälle see, kes Ta oli pool aastat tagasi. Ta tahaks olla see, kelle käest mina nõu küsisin. Ta tahaks olla see, kelle poole mina oma muredega pöördusin. Ta tahaks olla jälle seesama, kes Ta oli siis, kui me tutvusime, sest siis Ta oli tore.
Aga.. võibolla.. oli see kõik vaid teesklemine. Võibolla Ta kandis koguaeg mingit maski. Võibolla Ta koguaeg tahtiski nii teha. Võibolla oligi Tema eesmärgiks üks rumal tüdruk endasse uskuma panna ja siis ta "maha jätta". Jah, võimalik. Oli mis oli aga.. Kahju on. Sest kui ma temaga tuttavaks sain, siis ma olin ülimalt õnnelik, sest ma olin leidnud kellegi, kellesarnast ma varem polnud kohanud. Jah, ongi nii. Ma ei liialda, ausalt.
Ühest asjast on veel kahju.
Nimelt sellest, et Ta mu käest lasi. Ei mingit egolaksu. Lihtsalt.
Imelik on see, et mina pole Teda lahti lasknud. Loodan, et Ta saab aru, et Ta peab mulle midagi veel ütlema. Et Ta peaks mulle mõnda asja seletama. Et Ta PEAB mulle kõik ära rääkima. Okei, mitte päris kõik. Ta ei suudaks seda. Aga Ta peaks rääkima, et miks Ta nii tegi. Sellepärast, et muidu ma ei saagi temast kunagi lahti lasta. Aga ma pean ju. Ja see, et ma selle siia praegu kirjutasin, aitab sellele kaasa.

Kurb, aga tõsi. Tõsi, aga kurb.
Life is a bitch and then u die..
jeah, well, who cares anyway.

Ilusat õhtut ;)