Teaser :D

"Ära mine?"
"Aga ma pean. Ma pean saama eemale sellest kõigest. Ma ei suuda enam. Siin on liiga palju selliseid asju, mis lihtsalt haiget teevad."
"Aga sõbrad? Nende peale sa nagu üldse ei mõtle?"
"Vahemaa ei ole takistuseks, kui vaid tahtmine olemas on. Ma tean, et mul on õigus, niiet ära vaidle vastu"
"Ja arvad, et kõik tulevad sulle sinna külla?"
"Ei arva. Tulevad need, kes tõesti sõbrad on. Ma saangi jälle telefoniraamatus vähe puhastust teha."
"Karmid sõnad."
"Elu ongi karm."
"Jah.."
Nad kõnnivad vaikides edasi. Kell on umbes kolm. Varsti tõuseb päike ja algab uus päev. Algab päev, mil paljugi muutub. Mariti elus.
"Saadan su koju?"
"Ei ole vaja. Mine koju, sa pead hommikul tööle minema ju."
"Ja sa lähed siit ise? Ei, nii ei saa. Ma saadan su ära. Ära vaidle. Ennegi magamata olnud ja tööle läinud."
"Sinuga pole mõtet vaielda jah. Ise tead. Vaata et sa ainult magama ei jää tööl siis."
"Pole probleemi.. Sul külm ei ole?"
"Pole hullu.."
Kristjan võtab pusa seljast ning pakub seda Maritile.
"Ei, sul hakkab endal külm."
Poiss vaatab talle pikalt otsa. Marit võtab pusa vastu, paneb selga. Kristjan paneb käed tasku, näol rahuolev ilme ja nad kõnnivad jällegi edasi.
"Aga sa sellest saad aru, et minul ei ole võimalik sulle koguaeg külla tulla. Aga ma siiki hoolin sinust meeletult.."
"Jaaa, ma tean. Sa ei peagi koguaeg külas käima. Ja pealegi ei suuda ma ngunii teist kõigist kaua eemal olla ja veedan siiski palju aega siin ju. Ega ma kuhugi ei kao ju täitsa."
"Ma sult lubaduse saan välja norida?"
"Nooo.. oleneb. Räägi"
"Luba, et sa ei jää võõraks. Sa tead ju isegi, mis Kairiga oli.. "
"Ära muretse. Ei jää. Ma ei suudaks sinust ja teistest kallitest inimestest nii kergelt eemalduda. Veelvähem siis täiesti loobuda"
Maritil heliseb taskus telefon. Tüdruk vaatab korra vaid ekraani ja paneb telefoni taskusse tagasi,
"Tülis?"
"Ei ole.. Madis ei tea.."
"Kuidas nii.. ?"
"Ma ei ole suutnud talle rääkida."
"Ja lihtsalt lähed?"
"Eiii.. Me saame õhtupoole kokku, paar tundi enne seda, kui mul buss läheb.."
"Ja siis.. loodad, et ta lihtsalt laseb sul minna? Et ta saab kõigest aru ja ongi kõik..??"
"Umbes nii jah.. Ma tegelt tahan ta endaga kaasa kutsuda.."
"mmmokeii.. Arvad, et nõustub?"
"Ma loodan. Ta saab minust kindlasti aru. Ja kui ma ütlen, et ma vajan teda endaga kaasa, siis ta tuleb."
"Jah.. Te olete ju nagu perekond tegelt. Ma tean, et tema on sulle kõige kallim üldse ja sina temale samuti. Te lihtsalt ei suuda teineteiseta."
"Sulle kutsume takso. Ära isegi mitte ürita vaielda. Ma tean, et ei ole pikk tee, aga ikkagi!"
Tüdruk võtab telefoni ja kutsub takso.
Nad on jõudnud Mariti majani ning seisavad nüüd ukse juures.
"Marit kuule.. Ütle.. Kas te olete Madisega kindlasti vaid sõbrad? Nagu.. Sa tead mismõttes.."
"Ei ole vaid sõbrad. Aga mitte selles suhtes. Ta on lihtsalt parim, mis mul on. Aga ei midagi enamat.."
"Okei, ma korra kahtlesin."
"Tead? Sinu pärast hakkan ma ülimalt tihti ikkagi Tallinnas käima."
"Ära luba selliseid asju.. Sa ei jõua."
"Jõuan Kristjan. Ma kardan lihtsalt, et muidu jään ma sinust ilma.."
"Sellest võid sa vaid unistada. Minust sa nii kergelt nüüd ka lahti ei saa."
"Su takso tuli.."
"Tsau siis.. Homme õhtul näeme veel. Ma üritan jõuda tööjuurest otse sinna.."
"Pole hullu kui ei jõua.."
"On."


-----------------------

Et siis.. Ptk. 16 :D
Jah, ma nii kuri olengi.