Doesn´t matter if it`s wrong or right.. I really need You tonight.

Ütlen siis kohe alguses ära, et see kõik mis nüüd siit edasi tuleb.. On Kristjanist.
Teie, kes Te temast midagi teate.. Teie, kes te temaga suhtlete.. PALUN mainige, et ma midagi sellist temast kirjutan.. Ma tahan et ta teaks mis toimub. Ma tean, et tal ei ole minust pohhui. Aga ma ei tea miks ta põgenes. Ma ei tea, miks ta mind oma elust välja jättis. Ma ei tea miks ta minuga enam ei suhtle.
Nüüd..
Teie, kes te ei tea Kristjanit..
Kristjan oli mu kõigeparem sõber. Selline, kellest võib suht vaid raamatutest lugeda.. Ta oli SÕBER, selle sõna kõige otsesemas ja ilusamas ja paremas tähenduses. Mitte midagi enamat. Ei, sorri, ta oli enam kui sõber.. Aga mitte selles suhtes. Ta lihtsalt oli parim.....

Öösel käisime natuke.. Trippimas? Pildistamas.. Dixu ja Alluga.
Noh.. Kuna see ei ole põhiline teema hetkel, siis ma sellest pikemalt ei räägi.. Aga igaljuhul jõudsime me lõpuks Linnahallini välja.
Ja siiiiiiiiis oligi mul natu mossmoss..
Sest see oli ju meie koht.
See oli ju see koht, kus me koguaeg käisime.
See oli see koht, kuhu me põgenesime kõige halva eest.
Ja kui oli ülimalt hea tuju, siis me läksime ka sinna.
Lihtsalt oli nii hea koht.
Misasi see sinna seinale oligi kirjutatud?
"No.1 Place"
Ja
"Kristjan&Kiisu4ever" ?
Kahju, et neid enam seal ei ole. Nüüd on seal kõike muud..
Heh, kakao ja Smilers. Kaks väga tähtsat tegurit.
Kui vaid saaks aega tagasi keerata.. Ja kui ma vaid teaks, mis ma valesti tegin, et ta mu siia üksi jättis..
Aga ei saa.
Ja mul on ainult mälestused.
Temast.
Meist.
Ma tean, et ta ei ole mind unustanud.
Gert, sina vist olid see, kes mulle ikka vahel temast natukenegi midagi rääkis. Sina ütlesid, et ta oli sinu käest küsinud kuidas mul läheb ja.. Ja kui sa talle ütlesid et ma temast midagi kuulda tahan, siis ta vastas midagi sellist et "Ma tahaks ka teda tagasi oma ellu, aga ma ei suuda enam. Nii peaks parem olema talle" Kurat, Kristjan, kuidas saab olla parem ilma sinuta? Kuidas saab olla parem ilma maailma parima sõbrata. (Teie, kes te mu elus praegu olete, ärge võtke seda halvas mõttes eks. Teid armastan ma nagunii tingimusteta!)
Teate mida?
Kui mul oleks mingi väikenegi aimdus sellest kus ta täpsemalt asub.. Siis ma kasvõi võtaks teilt igaltühelt laenu ja jääks elu lõpuni neid teile tagasi maksma.. Müüks maha kõik, mille eest vähegi mingit vähe korralikumat summat saaks.. Ja kui oleks just hetkel vastav tuju.. Siis.. Ma läheks teda otsima. Kreisi? On küll jah.
(Ja see, et ta Kanadas on.. Seda ma tean. Aga sellest on vähe.)
Jah, ta oli minu jaoks tõesti nii oluline.
Mul oleks nagu tõsiselt hea meel, kui ma vähemalt teaks kuidas tal läheb. Kui ma vähemalt teaks temast midagigi.. Muidugi ma tahaks temaga suhelda.. Aga kui tema seda mingi hinna eest teha ei taha siis.. Mis ikka teha..
Väga hullult tahaks teda siia tagasi. Mul on küll ka praegu hea. Aga siis oleks ju super. Kui ma saaks ta tagasi. Kui ma saaks tagasi need hommikud ja päevad ja õhtud ja ööd seal Linnahalli katusel ja.. Aga ma pean leppima vaid nende meeletult ilusate ja.. kurbade mälestustega. Mul ei jää mitte midagi muud üle. Pean leppima sellega, et kõik see mis kunagi oli ei kordu arvatavasti enam kunagi. Mitte nii, nagu peaks. Ma võin seal käia.. Ükskõik kellega.. See ei ole ju sama.. Ja ma ei tea kas ma tahakski kellegi teisega sinna minna. Just sis mõtlen ma veel rohkem selle kõige peale, mis oli seal meil..
Mõelge.. Kui need kivid ja plaadid ja seinad ja aknad ja trepid ja uksed ja samblad ja putukad ja kõik muu, mis seal on- Rääkida oskaks. Me oleme Kristjaniga seal ju kõike arutanud..

Tegelikult ma ei ole nii hullut minevikus kinni. Ausalt ei ole. Vahest lihtsalt on mingi brakedown ja siis varsti on kõik jälle korras..

Ma vist ei oskagi hetkel enam midagi muud öelda. Jälle olen end tühjaks kirjutanud. Jälle on natukene parem olla. Jälle.. Jälle.. Jälle.. Jälle lähen edasi. Kuni järgmise korrani, mil kõik jälle meelde tuleb...

Aga.. Seda veel et.. Kui ma jälle mossitan. Kui ma Kristjani pärast mossitan.. Siis.. Tehke midagi, et ma sellest üle saaks kiiresti. Mida? Ma ei tea tõesti. Mõelge midagi välja. Üritage.. Minu pärast?

Aga.. Siiski.. Linnahalli katusele peaks mõnikord kellegagi minema tegelt. Lihtsalt niisama.. Vabatahtlikke??




Tänks.

Tore on muide vastukaja saada.
Eriti tore on, kui te prääksute.
Ja veel kõige toredam on see, et te minust aru saate.
Ei saa?
Siis võib vabalt küsida.
Ja kui ma ei vasta.. Siis ei tohi mitte mingil juhul alla anda. Sest te ju teate, et vahest ma lihtsalt olen.. Kinnine? Ja samas vahest ei jõua te mind äragi kuulata...

:*


Kiisu.