Imagine.

On selline mõnus kergelt sügisene esmaspäeva pärastlõuna. Päike paistab ja puhub veel üsna soe tuul ja kõik on üldse kuidagi.. hea.

Haarad kuurist kartulikorvi ja käpa ning lähed koos koeraga majast mõnisada meetrit eemale kartulipõllule. Võtad paar pesakonda kartuleid, vahepeal rohutuuste koerale loopides, kes need särasilmil õhku hüpates kinni püüab.Korvis juba paras ports nunnusi, sirutad selga, pühid käeseljaga üle otsaesise ning astud kartulivagude vahelt välja. Koer heidab sulle kurva pilgu sõnumiga "Noh, kõik või? Rohkem ei mängigi?"
Enne kui põllu juurest lahkud, haarad kaasa ka mõne kaalika ja ühe sibula. Jalutad vaikselt maja poole tagasi, mõeldes, et mida sul veel täpsemalt vaja läheb "Paar küüslauguküünt, sool, pipar, suhkur, kabatšoki jaoks vein, hmm, punane oli vist lahti......"

Suundud kartulikorviga otse välikööki, teed pliidi alla tule, tood toast vajaliku atribuutika ning istud kollasele toolile ja hakkad katruleid koorima(Kraapima, sest värsked ju). Puhastad ära ka kaalikad ja lõikad nad mõnusateks suupärasteks kuubikuteks ning kallad potti, kus väike õlitilk juba põhjas särisedes ootas. Lisad veidi suhkurt ja soola ning jätad siis vaikselt hauduma. Tõstad ka veekannu tulele ning haarad lauanurgalt käärid ja lähed teise aianurka piparmündi järgi. Teel ette jäänud õunapuult võtad ka ühe suure punase õuna, mis on sellel aastal kuidagi eriti mõnusalt mahlane ja hea. Paned paar puud pliidi alla lisaks ning topid piparmündi teekannu.

Nüüd on väike paus, seni kui kaalikas haudub. Seega on sul veidi vaba aega, tood omale toast viimase Maalehe ning sätid end taas kollasele toolile mugavalt istuma. Loed läbi paar artiklit mingitest eurotoetustest ja vabadest rahadest, mida ei suudeta kuhugi õieti paigutada. Vahepeal segad kaalikaid, paned mõne puu juurde, tõstad ka kartulipoti tulele ja puhastad ära kabatšoki(Tegelikult vaid pool, sest kes ikka jaksab poolemeetrist hiiglast ühe korraga ära süüa, pealegi ei mahuks see ka ühekorraga pannile.)
Võtad taas istet oma kollasel toolil ja jätkad lugemist. Artikkel nn sinilehmadest, keda Eestis on vaid ligi 50 ja kellest 23 on siinsamas külas vaid umbes 4 km kaugusel heinamaal rahulikult rohtu söömas.
Koer on tulnud ka vaatama millega sa tegeled ja sätib end pliidi ette kerra.

"Ahah, vesi hakkas keema," tõused ning kallad keevat vett teekannu, õu täitub mõnusa piparmündilõhnaga. Tood omale tassi ja valad kuuma teed. Paned Maalehe kõrvale ning istud niisama. Väljas hakkas sadama, aga sina oled sooja pliidi ääres ja katuse all. Istud vaikselt oma kollasel toolil ning kuulad kuidas vihmapiisad rahutult katusele koputavad ja ainuke mõte, mis pead läbib on "Mõnus!" Naudid täielikult seda hetke. Lihtsalt istud ja naudid.

Hetke pärast tõused ja paned kabatšokikuubikud pannile, maitsestad soola, küüslaugu, pipra ja veiniga ming tood sahvrist ka hommikul valmistatud guljaši pliidile sooja.

Möödub veidi aega, vihm jääb üle, päike tuleb taas välja. Õhk on mõnusalt niiske ja värske, levib ka värske küüslaugu lõhn.

Katad laua. Valid viljapeadega kaunistatud taldrikud, ja rukkililledega teetassid.
Nii, siis veel leib ja värsked oma aia kurgid ja tomatid ning lähed sööjaid otsima.
Isa ehitab puukuuri. Lähened, jääd ta kõrval seisma, naeratad ja kutsud lõunale. Seejärel lähed maja taha, kus ema peenarde vahel põlvitab ja maasikataimi istutab. Kordad sama tegevust, mis hetk tagasi kuuri juures.

Istute lauda, valad neile kuuma piparmünditeed ja tõstad ette suure hunniku värskeid keedukartuleid- kaalikat - kabatšokki ja guljaši ning soovid: "Jätku leiba!"


Tunne on hea, kuigi üsna sügisene juba. Naudid omatehtud sööki ja ohkad rahulolevalt.