Ja nüüd..

... On nii, et ärkasin hommikul kella kaheksa paiku, klapid peas, muusika mängis.
Savage Garden- To the moon and back. Lugu, mida kuulsin klappidest tulevat.

I would fly to the moon and back if
You`ll be
If you`ll be my baby
Got a ticket for a world where we
Belong
So would you be my baby


Öösel.. Mõtlesin päris palju, igatsesin hullult kedagi enda juurde. Selle viimase osa sai parandada sellega, et kutsusin Kessu enda juurde. Ärahellitatud nagu ta mul on, pani ta oma pea mu voodi peale ja vaatas oma ilusate säravate silmadega mulle otsa, siis tõstis juba ka ühe käpa voodi peale ja vaatas veel veidi oma nummi näoga ringi. Lubasin ta siis voodi peale. Ta on selline nummikene mul , et paneb pea ka padjale ja puha. Igaljuhul oli ta mu kõrval ja mul oli soe :)
Armastan oma kutsut :)
Kaua ta mul kaisus muidugi ei olnud, sest seal oli tema jaoks siiski liiga palav ning seega kolis ta mingi aja pärast põrandale.

Aga see ei ole üldsegi mitte see, millest ma rääkida tahtsin.

Tahtsin rääkida sellest, milleni ma öösel jõudsin lõpuks :)

Kuigi see miski jääb mind alatiseks kummitama, tean ma, et pean selle oma peast teiste mõtetega välja ajama nii tihti kui suudan. Vahest on seda nii lihtne teha. Vahest on kõik nii hästi ja mu peas on vaid head mõtted ja kõi on hästi.. Aga praegu.. Ma ei saa seda mõtet endast kuidagi eemale. Mul on tekkinud mingi igatsus. Igatsus temast. Igatsus meist ja neist toredatest tegemistest. Aga nende mälestustega kaasneb iga kord ka just see, millele ma mõelda ei taha. Ja ma ei saa seda muuta. Kui mõtlen tagasi sellele ajale, siis tuleb meelde ju kõik sellega seonduv.
Tahaks, et oleks võimalik valida mälestused, mida säilitada ja mis peast välja visata- alatiseks. Paraku ei ole see võimalik ja nii ma siin siis olengi kinni asjades, mis tuju nulli löövad.
Ma tean, et varsti on aeg, mil ma sellele ei mõtle. Kuni tuleb jälle üks õhtu.. Umbes selline nagu eile.. Ja siis on jälle kõik halvasti.
Kõik?
Ei mitte päris kõik.
Mul on siiski mu parimad. Mul on Maailma Parim Triinu ja ma tean, et mul on Kristi, kes on alati valmis mu muresid kuulama. Ja Triine- ma tean, et ta aitab, kui vaja :) Muidugi ka Dixu!
Ja mul on mu teised sõbrad-tuttavad, kes oskavad öelda asju, mis aitavad mul unustada kõike halba. Ma tean, et mu ümber on inimesi, kellele ma saan kindlalt loota. Selliseid, kes jäävadki minu ellu. Ma tean, et on selliseid.

Madis ütles mulle kunagi, et elu on nagu kirju lehm: Isegi kui on pikalt tume periood, siis tuleb varsti jälle hele periood ja kõik on hea. Tol hetkel tundus see nii tobe ja naljakas, aga tegelikult ongi ju nii.

Aga.. Igatsus on siiski see, mis jääb.

Aga ärge muretsege, ma saan sellest kõigest ju kohevarsti jälle üle. Ma olen alati endaga ise hakkama saanud, te teate seda.

Ja.. Andke kõik andeks, keda ma tüüdanud olen oma vingumiste ja torisemistega.
Ja aitäh :)
Tore on teada, et keegi.. hoolib? Et kellelegi läheb korda mu elu. Et on keegi, kes tahab, et mul hästi läheks ja et ma õnnelik oleks.

Ja te teate, et mina olen teie jaoks alati olemas.
24/7