Nii üle mõistuse kaua ei ole kuulnud su häält..

Aint it funny how you think
you`re gonna be okay,
till you remember things aint never
gonna be the same again..


Kolmas õhtu juba. Kolmas õhtu, mil mu playlistis on kurvad lood. Kolmas õhtu, mil mõtteid uitavad mälestustes.
Oeh, mis ma teen noh?
Ma ei saa neid mõtteid oma peast.
Ma ei saaaaaaaaa!
Kolm õhtut olen ma mõelnud asjadele ja inimestele ja tegudele, millest ma aru ei saa, kuid mis mind nii väga puudutavad, mis on mu elu vägagi muutnud.
Ja tänane põhiteema on Kristjan.
Oleks ta vaid Eestis, oleks meil kõik nii, nagu oli kunagi.. Oleks-oleks-oleks.. Aga ei ole.

The day You slipped away, was the day I found it wont be the same..

Aga kui küsiks Gerdilt ta numbri, kui helistaks talle. Kas ta räägiks minuga?
Vaevalt, et kohe kõne ära lõpetaks. Ta ei suudaks vastu panna. Ma tean ju. Aga meil ei oleks nii millestki rääkida. Ma ei ole temaga aasta aega suhelnud. Ma ei oskaks temaga rääkida.
That sucks.

Andke andeks, et ma temas nii kinni olen. Ma ei oska muud moodi :/
Ausalt, ma tahaks, et ma ei oleks. Aga kuidas ma selle saavutan?