Aga lootus sureb ikkagi viimasena ju..?

Nad olid koos, neil oli tore. Tüdruk oli õnnelik, et oli leidnud kellegi, kellega on hea..
Kõik oli ilus..
Ja siis ükspäev poiss enam ei vastanud tüdruku kõnedele.. Tüdruk ei osanud alguses midagi mõelda.. Natuke hiljem sai tüdruk teada, et poiss oli mingi uue tšiki leidnud, kes oli ilusam ja targem ja parem ja toredam..
Tüdruk ei mõistnud.. Ta ei saanud aru, miks poiss pidi nii käituma.. Ei võinud midagi öelda? Vihjata vähemalt? Natukene? Ta pidi kaduma ja haiget tegema?
Miks?
Tõesti sellepärast, et ei suutnud seda öelda tüdrukule?
Sest teadis, kui palju unistusi ta sellega purustaks?
Või ei julenud tüdrukuga enam rääkida, sest tal oli häbi?
Ja selle pärast ei ole häbi, et ta sellel moel tegi väga hullult haiget?


Ei saa ju olla nii, et me oleme omale mõttes välja valinud sellised ideaalid, keda ei olegi olemas?
Ja isegi kui leiame kellegi sellise, kes nendele "nõuetele" vastaks, siis jääb see kõik vaid ühepoolseks?
Ei saa ju..?




/ Kristile. Seekord siis olid sina natuke inspiratsiooniks. Aitäh. :*