miks ka mitte? hea on head teha :)

Ta muudkui korrutas mõttes endale: "Ära nuta, kõik näevad, ära nuta, kõik näevad..!"
Aga tunded said võitu ja ta nuttis. Seal, keset bussipeatust. Lihtsalt seisis ja nuttis. Inimesed vaatasid tema poole, pöörasid pilgud ära..
Kaks vanemat naist hakkasid omavahel "sosistama".
Esimene: " Küll on ikka tänapäeval noored. Keset tänavat niimoodi.."
Teine: "Jajah, eks ta ole. Noored, noored, noored...oehh"
Seltskond noori, kes seal läheduses seisid, tegid tüdruku üle nalja..
Aga tüdrukut ei huvitanud miski.
Teda ei huvitanud, mis teised arvavad, sest talle tundus, et tema elu on läbi. Ta kaotas midagi sellist, mis oli tema jaoks väärt rohkem kui miski muu..



/ Oli sügis.
Seisime Kairiga bussipeatuses. Hakkasime lasnamäele minema..
Üks üdruk nuttis. Läksime tema juurde ja küsisime mis juhtus.. Ta rääkis meile kõik ära.
Mõtlesime, et.. katsetaks..
Kutsusime ta endaga kaasa ja läksime vanalinna.
Lihtsalt jalutasime.
Mitu tundi.
Me ei teadnud isegi tüdruku nime..
Aga meil oli lõbus..
Rääkisime lihtsalt kõigest mis pähe tuli..
Oli tunne, nagu me tunneks teineteist juba ammu-ammu..

Ja siis tüdruk ütles, et ta peab minema.
Ütles aitäh ja läks.
Ja meil oli hea olla :)
Miks ei olekski pidanud olema..