Seekord- siinpool vikerkaart.

Korraks tagasi eilse teema juurde..
Selle juurde, et ma ei muutu.
Miks mulle koguaeg öeldakse, et ma olen hullult muutunud?
Ma ei ole ju?
Ja see, et ma jälle kirjutan ei ole mingi muutumine.
Ma olen seda ju alati teinud.
See ongi see, mida ma armastan suht ülekõige.
See on see, mida ma tahan teha.
Kuigi vahel tundub, et viskaks kõik nurka..
Ikkagi on just kirjutamine see, mis sellised mõtted jälle minema ajab.
Ma tean, et ligi 2 kuud on pikk aeg ja suht raske on tegelt jälle üritada kirjutada nii, nagu ma seda kunagi tegin.
Kes teab, see teab..
Aga..
Ma üritan panna sõnadesse midagi..
Ja siis lausetesse..
Ja kirjutan siia..
Ma ei kujuta ette, mis sellest väja tuleb, aga ma loodan, et see on katsetamist väärt.
Ja ma üritan mitte alla anda, kui vahepeal mingi STOP jälle peale tuleb..
Sest tegelikult on ju kõik hästi :)
Ma ei luba, aga ma üritan, ausalt.
Kui lubadusi tahad, siis teistel teemadel.


Ja hommikused mereäärsed käimised on ikkagist ülekõige.



/ Tell me now why are You so far away, but still so close?